Metsas ..

[Sandra Wilson]

Sandra jalutas mööda metsa ringi. Ta oli kella ühest juba metsa tulnd, teadmata miks. Nüüd tundus see veel eriti mõtetu, kuna talle jõudis kohale, et tal pole metsas mittemidagi peale vanade aegade meenutamise teha. Kell oli lõpuks pool kolm ning Sandra otsustas, et ta võib nüüd juba kohtumis paika minna. ta jõudis sinna paari minutiga ning istus siis samma kohta kus Marcus eelmine kord istund oli ja viis pilgu taevasse.

[Marcus Decor]

Marcus lendas Giredori seljas rahulikult kohtumis paiga poole ja küsis lohelt mõtteis: ,,On juba seal?'' Lohe ei vastanud kohe, vaid ütles minuti pärast: ,,Jah, on küll. Istub samas kohas, kus sina eelmine kord.'' Marcus pööritas muigega silmi ja maandus siis kohtumis paigal, juuksed turris lendamisest. Ta hüppas sadulast maha ja sõnas muigega Sandrale: ,,Hei. Kaua ootand oled juba?'' Noormees kergitas kulmu ja vaatas siis lohe poole, kes uuesti pikali heitis ja silmad sulges.

[Sandra Wilson]

Sandra näole tekkis naeratus kui ta märkas kuldset kuma taevas. Päikesekäes säras Girts nii eredalt, et Sandra pidi silmi kissitama. Kui nad maandund olid hüppas Sandra püsti ja jalutas Marcuse juurde. "Sa jõudsid varem" ütles ta kohe, kell oli kümne mindi pärast alles kolm. "Hei jah. Ei ole" lisas ta kähku juurde. Marcusel polnd vaja teada, et ta kella ühest siin juba oli, kuna tal polnud ühtegi loogilist seletust.

[Marcus Decor]

Marcus turtsatas ja sõnas lõbustatud toonil. ,,Ma ei usu sind. Tahad teada miks? Sa vastasid liiga kiiresti! Nii et, kaua siin olnud oled?'' Marcus naeratas laialt ning silmitses rahulikult Sandrat, toetudes vastu Giredori. ,,Ja ilmselt jõudsingi natukene varem... Giredor on kiirem, kui uskusin.'' Ta naeratas veelgi laiemalt ja jäi vastust ootama.

[Sandra Wilson]

Sandra kergitas kulme ning pani käed rinnal risti. "Jõudsin kümme minutit tagasi. " valetas ta uuesti ning vaatas Marcust sellise pilguga mis näitas kindlalt, et ta ei soovi vastu vaidlemist. "Sa alahindasin oma lohet.. midagi uut" lisas ta muiates, kuid seisis ikkagi samamoodi nagu enne, kartes, et Marcus ikkagi ütleb midagi. Õigemini oli ta selles suht kindel.

[Marcus Decor]

Marcus turtsatas ja vaatas muigega Giredori poole. ,,Pole minu süü, et ma ei teadnud. Ta on veel väga noor ja täiel jõul lendamine västiab teda kõvasti veel. Selle pärast ma ei teadnudki.'' Marcus naeris vaikselt ja sõnas muigega: ,,Väike lohe magab. Ja tegelt ei saa teda süüdistada kah. Alagaesiast on üpris pikk siia ja ta on kõigest aastane...'' Marcus naeratas ja istus lohe juurde ning patsutas õrnalt ta kaela.

[Sandra Wilson]

Sandra muigas rahulolevalt, Marcus ei vaielnudki vastu. "Te läksitegi sinna.." mõttepaus "Alagaesiasse tagasi?" lõpetas ta ning oli suht üllatund ja natuke mureliku varjundiga. Kui nad hakkavad iga õhtu, kui Sandra neid siia kutsub, enda koju minema, ei tohiks Sandra neid küll enam tülitada. "Enam ma teid küll siia ei kutsu, kui te igakord nii pika reisi maha peate." ütles ta otsustavalt ning mõtles siis, et äkki ta ei näegi siis neid enam kunagi? "Niiet, mis me siis täna teeme? oleme jälle metsas või lähme kuskile?" küsis ta, mõeldes ikkaveel eelmise teema peale.

[Marcus Decor]

Marcus turtsatas ja sõnas rahulikult: ,,Loomulikult me läksime sinna tagasi. Ma pidin kuningale näitama, et ma tagasi olen. Me võime päevade ajal igal poll olla, ainult Beori mäed ja haldjamaad on keelatud ning õhtul peame alati lossis tagasi olema.'' Marcus ohkas ja kehitas siis õlgu. ,,Me võime ju siin olla ja üksteist rohkem tundma õppida või sa võid mulle ümbrust näidata.'' Marcus muigas õrnalt ja viis oma pilgu Sandrale, kes ikka veel püsti seisis.

[Sandra Wilson]

Sandra hingas järsku sügavalt sisse ning viis oma ehmund ja üllatund pilgu Marcusele. Niimoodi natukene aega teda vaadates, mõtles ta mõttes välja tuhat asja mida Marcus mõelda oli võind, kuid kõik need viisid lõpuks sama asjani välja. "Sa oled.. halb?" küsis ta lõpuks ja vajus maha istuma. Ta oli vist enda teadmata huulde hammustand ning mõtles nüüd mida ta ometi teind oli. Usaldanud halba.. Aga Marcus ei tundund ju üldse halb? ta ei saand olla halb. Sandra lihtsalt ei osand Marcust halvana ette kujutada.

[Marcus Decor]

Marcus ohkas ja pööritas silmi. ,,Sa oled ka üks nendest, kes arvab, et maailm on ainult halbu ja häid täis. Mina ei tee sellel vahet, kas keegi on hea või halb. Kõik elusolendid.'' Noormees ohkas, sulges silmad ja kehitas ükskõikselt õlgu. ,,Ma lihtsalt olen kuninga teenistuses ja püüan teha kõik mis suudan Impeeriumi heaks. Mind ei huvita kas see on halb või mitte.'' Marcus avas oma silmad ja vaatas rahulikult Sandrat. ,,Ja las ma arvan: Sina oled üks nendest 'headest'?'' küsis noormees irooniliselt ja sulges uuesti silmad.

[Sandra Wilson]

Sandra ohkas kergelt ning viis pilgu Girrule ja lohelt Marcusele. "Olengi. ja täpselt see ongi see jama ju. Sa teed kõik, et impeeriumil hea oleks. Ehk sa võitled heade vastu. Mida head teile teind on, et te neid maha tapate?" ütles Sandra, lõpus juba natukene pahasemalt, kuna ta mõtted olid liikund kõigele sellele kaosele mida surmakad neile teind olid. "Sind ei huvita et sa inimesi maha koksad?" lisas ta lõppu ning mõtles, et ta vist ikka oskab nüüd Marcust halvana ette kujutada, kui too sellist juttu ajab.

[Marcus Decor]

Marcus ohkas raskelt ja hoidis silmi ikka kinni. ,,Ma proovin sulle seda seletada,'' sõnas noormees rahulikult ja vaikselt ning avas silmad. ,,Ma ju ütlesin sulle, et minu jaoks pole ei häid ega halbu. Minu jaoks on kõik lihtsalt inimesed või haldjad või mis iganes. Ja loomulikult mulle läheb korda see, kas ma tapan kellegi või mitte. Ja ma tapan AINULT siis, kui keegi mind ründab. Sa ei saa ju oodata, et ma laseksin kellegil omal pea maha lüüa?'' küsis noormees pahaselt ning avas oma silmad. Ta vaatas ükskõikse pilguga tüdrukut ja tõusis siis püsti. ,,Aga võib-olla sa just seda OOTADKI,'' sõnas noormees, viha hääles järjest kasvamas. Ta lõi jalaga Giredori ja sõnas lohele: ,,Ärka ülesse! Me lahkume.'' Ta vaatas, kuidas lohe aeglaselt ja väsinult püsti tõusis ja ootas, et ta valmis minema oleks.

[Sandra Wilson]

Sandra jälgis Marcust kes vist hakkas vaikselt oma enesevalitsust kaotama. kuuldes viimast lauset hüppas ta püsti ja läks kähku Marcuse ja lohe vahele. "Muidugi ma ei oota, et sa mind tapma hakkad" kuigi sa võiksid seda teha.. Sa peaksid. "ja sa ei lähe praegu ära!" ütles Sandra ning vaatas Marcust. Talle ei olnd märkamatuks jäänd, et Girts ikka suhteliselt väsind on. Ja igaljuhul ei lase ta hetkel Marcust Girruga lendama. Lendavad mõlemad veel kuskilt kõrgelt alla. Ta pani lükkas Marcust õrnalt (kuid kahe käega) lohest eemale ning jäi ootama mida too nüüd teeb.

[Marcus Decor]

Marcus turtsatas ükskõikselt ja küsis siis: ,,Kes rääkis midagi sinu tapmisest? Ma lihtsalt ütlesin, et sa ootad ilmselt, et MINA sureksin. Sulle ei meeldi ju, kui ma enesekaitseks mingi inimese ära tapan.'' Marcus turtsatas ja lükkas Sandra eest. ,,Ja sa ei saa mind keelata. Ma võin minna kuhu tahan.'' Giredor oli end püsti ajand ja vaatas väsinud ilmsega Marcust. ,,Marcus, ära ole loll!'' sõnas Giredor vihaselt ja silmitses noormeest. ,,Sa ju TEAD, et ma ei jõuaks sind kuigi kaugele viia!'' Noormees raputas korra pead ja sõnas lihtsalt: ,,Mind ei huvita, kui kaugele sa jõuad minna. Me lihtsalt maandume kuskil ja seal saad puhata ning süüa. Juua ka kui kusagil lähedal mingit tiiki on.'' Marcus sulges korraks oma silmad ja läks siis lohe juurde ja hakkas vaatama, kas veepaunas on piisavalt vett.

[Sandra Wilson]

Sandra oleks tahtnud pead vangutada, kuid Marcuse ees ta seda teha ei kavatsend. "Miks.." alustas Sandra kuid Marcus lükkas ta eest. "Muidugi ma ei taha, et sind ära tapetakse, aga.." jätkas Sandra üritades ikka normaalse häälega rääkida. "ma ei teadnud ju, et sa ainult enesekaitseks.. tapad" lõpetas ta vabandavalt ja läks kähku jälle lohe ja Marcuse vahele. "Kui sa praegu ära lähed siis ma tulen kaasa" 'ähvardas' ta, seljal külmavärinaid tundes kui Girts ta seljataga püsti tõusis. "Sa ei saa praegu minna. Esiteks oled sa liiga vihane ja teiseks on Girts väsind!" lisas Sandra juurde, kuigi teadis juba suht, et Marcus ei kuula teda.