Metsas ..

[Marcus Decor]

Marcus naeratas õrnalt, kui Sandra ta istuma sundis ja raputas siis pead. ,,Ei midagi väga hullu.'' Ta võttis oma käe pea juurest ära ja silmitses verist kätt. ,,Loll lohe...'' sõnas Marcus ohkega ja pani käe uuesti haavale. Ta vaatas, kuidas maapind järjest lähedamale tuli ja hüppas siis kergelt sadulast maha. Ta aitas Sandra maha ja pani siis oma parema käe haava juurde. ,,Waíse heill!'' sõnas noormees kindlalt ja ta loheratsaniku märk hakkas hõõguma, ravides noormehe haava. Marcus pühkis oma käe paari sekundi pärast riietesse puhtaks ja sõnas naeratades: ,,Näed. Mitte mingit kahju tehtud.'' Ta naeratas laialt ja lükkas märjad juuksed silmelt.

[Mia Marshall]

Puude vahelt ilmus nähtavale tüdruk, kes luges mingit raamatut. Ta luges nii pingsalt, et komistas puujuure taha. "Ooh," teatas neiu kohkunult. Ta polnud seda puud üldse märganud. Nüüd märkas ta ka seda, et metsas oli üks meessoost isik ja üks teine tüdruk. "Tere," ütles neiu kuivalt. Ta kartis, et ta võis rikkuda nende kahe omavahelist koosolekut. "Kui soovite, võin ära minna," hakka Mia puterdama ja tagurpidi tagasi minema.

[Sandra Wilson]

Ei midagi väga hullu? kordas Sandra, mõeldes, et Girts võiks kiiremini maanduda. Sandra lasi end sadulast maha aidata ning pöördus siis Marcuse poole, olles valmis tema haava ravitsema, kuid siis jäi ta toda üllatunult jõllitama. "Eemh, misasi see oli?" küsis ta muigega ning pani võlukepi tagasi taskusse. Ta ilme oli natukene rahulikum, kuid ta ootas ikkaveel vastust. Siis aga pöördus ta võpatades võõra heli poole. Keegi oli komistand vist? ta leidis pilguga kiirelt võõra tüdruku ning püsis vait, oskamata midagi öelda.

[Marcus Decor]

Marcus naeratas ja sõnas õlakehitusega: ,,Võlukunst.'' Marcus kuulis samuti, kuidas keegi komistas ja pöördus kiirelt ümber. Kui noormees ühte tüdrukut märkas, kes midagi pomises aga seda polnud üle tormi kuulda. ,,Kas sa kuulsid mis ta ütles?'' küsis noormees vaikselt Sandralt ja viis oma pilgu tüdrukule.

[Sandra Wilson]

"Kõigepealt ahhetas, tervitas ja siis ütles, et ta võib ära minna." vastas Sandra kähku ja vaikselt, teades, et see võib imelikuna tunduda, et ta seda kuulnud oli. Küllap tal oli sel hetkel lihtsalt liiga hea kuulmine olnd. Sandra vaatas tolle võõra poole. Haldjas! mõtles ta väiksesse kimbatusse sattudes. ta viis pilgu Marcusele ning puudutas oma käega peaaegu märkamatult oma kõrva ja viis siis käe ümber Marcuse. Lootes, et too aru sai pöördus ta tagasi võõra poole, oodates, et Marcus midagi teeks, kuid siis käisid tal järsku üle selja tugevad külmavärinad. Kas võõras oli Girtsu ka märgand? millegipärast tundus talle, et võibolla ei peaks igaüks Girtsu nägema..

[Mia Marshall]

"Ee.." sõnas plika. Ta nägi, kuidas Sandra näitas enda kõrvadele, andes sellega ilmselt märku, et Mia on haldjas. "Olen küll haldjas," ütles tütarlaps vaikselt. "Samuti on ka see noormees siin haldjas, või ma eksin?"
Tüdruk kõverdas suud. Ta tundis, et selle poisi juures on midagi erilist, see polnud samasugune haldjas nagu tema rahvas. Üldjooned olid ju samad, kõrvad olid tervatipulised ning keha oli väga voolujooneline, siiski oli miski valest.
Küllap on ta kuskilt mujalt... mõtles neiu.

[Marcus Decor]

Marcus noogutas mõtlikult ja sõnas siis ükskõikselt: ,,Ärme teeme temast enam välja. Loodame, et lahkub.'' Noormees ohkas korra ja vaatas siis naeratades Sandra poole. ,,Muide, kas see oli piisavalt hullumeelne lend?'' küsis noormees süütult ja lükkas märjad juuksed Sandra silmadelt.

[Mia Marshall]

Mia kuulis iga sõna, mida "noorpaar" omavahel rääkis. Ta vedas suu viltu ning läks sõnagi lausumata minema. Kui nad ei vaja tema seltskonda, siis ei vaja. Kahju ainult, et pea keegi ei soovi temaga suhelda. Pisut õnnetult end tundes kõndis neiu minema.
Äkitselt tabas teda viha. Need röövlid! Kui tema vanemad oleks elus, oleks kõik korras, ta käiks ikka veel tavalises kooliks, õpiks isalt pisikesi võlunippe ja suhtleks enda vanade sõbrannadega. Nüüd on kõik uus, temaga ei suhelda enam. Teda ei taha keegi tunda...
Mõttes vandudes lubas tüdruk endale, et tapab need kurjategijad, isegi kui see on tema viimne tegu.

[Sandra Wilson]

Sandra muigas ning viis pilgu lahkuvalt võõralt Marcusele. "Noh. Kui sinuga ikka kindlalt kõik korras on.. Siis see oli ideaalne.. ehk tõsiselt hullumeelne" ütles ta muigega, viies pilgu veelkorraks metsale, et kindel olla, et võõras on läind. "Noo, ja mis sina sellest arvad?" küsis ta veidi suurema muigega, samas hakkasid märjad riided ja külm tuul tunda andma.

[Marcus Decor]

Marcus turtsatas ja vaatas, kuidas Mia minema läks. ,,Mida mina asjast arvan?'' küsis noormees muigega ja vaatas Sandra poole. ,,Ma arvan, et sa oled täiesti peast põrunud.'' Ta naeratas õrnalt ja viis oma pilgu siis taevale, vaadates, kuidas äike taeva helesiniseks lõi.

[Sandra Wilson]

Sandra noogutas ning ootas, et Marcus juba vastaks. Kui ta vastust kuulis turtsatas ta lõbustatult ning vastas "Siis on ju tore.. Sa oled mu iseloomu ära taband" ta vajus hetkeks mõttesse ning muigas siis jälle ja pöördus uuesti Marcust vaatama. "Kui rääkida peast põrunud inimestest.. Siis kes see seal lohe otsas Kõndima hakkas?" ütles Sandra, veidi etteheitva alatooniga.

[Marcus Decor]

Marcus naeratas kavalalt ja sõnas siis mõtlikult: ,,Huvitav kes... Mina see polnud...'' sõnas Marcus süütult ja vaatas Sandra poole. Ta viis oma pilgu lohele, kes oli uuesti magama jäänud ja sosistas Sandrale: ,,Laseme Giredoril nüüd magada. Vaene lohe on täitsa läbi.'' Ta naeratas õrnalt ja vaatas Sandra poole.

[Sandra Wilson]

Sandra pööritas muigega silmi ning pöördus siis samuti Girtsu poole. "Jätaks ta siia ja läheks korraks minu poolt läbi?" ja saaks soojad riided? lisas Sandra mõttes, jälle Marcuse poole pöördudes. "ja siis saaks linnas natuke ringi käia.." lisas ta selgitavalt ning jäi muigega ootama, lootes, et Marcus nõus on, kuna temal oli juba jube külm olla.

[Marcus Decor]

Marcus kehitas õlgu ja sõnas siis: ,,Võime ju minna küll...'' Noormees silmitses natukene aega Sandrat ja sõnas siis õrna turtsega: ,,Aga kas see natukene imelik ei oleks, kui üks haldjas mööda tänavaid kõnniks? Ma olen kindel, et mu kõrvad ja riided ei ärata üldse tähelepanu.'' Ta turtsatas veelkord ja lasi oma pilgul metsas ringi käia.

[Sandra Wilson]

Sandra oli valmis juba minema, kui Marcus järgmise lause ütles. Ohke alla surund pöördus ta tagasi Marcuse poole ning muigas. "Me oleme kõigi maailmas. Siin on igasuguseid, niiet sa ei tule kellelegi üllatusena. Peale selle, hetkel sajab padukat niiet ma ei usu, et keegi eriti õues passib hetkel. " Selgitas Sandra kähku ning võttis Marcuse käest kinni ja tõmbas teda linna poole. "Lihtsalt, lähme vahetame riided ära ja siis võime tagasi tulla.." ütles ta lõpuks alla andes. ta viis pilgu uuesti Marcusele ning jäi kannatamatult ootama millal nad lähvad.