Metsas ..

[Sandra Wilson]

Sandra hammustas huulde, kuid muigas siis. "Imelikuks? mispärast?" uuris Sandra edasi, ikkaveel muigega. "Jaa noh. Kui jätta välja kõik need punktid mida me enne loetlesime siis me.. sobime päris hästi kokku" vastas Sandra veelgi suurema muigega. "okei, tegelikult.. ma arvan meist.. hästi. Eriti sinust" ütles ta natuke vähem lõbustatult, et kõlada vähegi normaalselt. "Kas teadsid, et sa oled tegelikult hullult armas.. kuigi see võibolla vahest välja ei paista" ütles Sandra, mõtlemata seda kui küsimust. Lause lõpuga meenutas ta nende esimest kohtumist, kui Marcus oli lohe kõrval päris hirmutav välja näind. Siiski ei suutnud ta turtsatust alla suruda, kui mõtles kuidas ta lause kõlada võis..

[Marcus Decor]

Marcus muigas ja sõnas siis lõbustatud toonil: ,,Tegelt, ma mõtlesin, mis sa arvad minust ja Giredorist aga me sobime tõesti hästi.'' Ta naeratas ja parandas siis rahulolevalt: ,,Punktid, mida MINA ennem LOETLESIN. Sina ainult mõtlesid nendest.'' Ta naeratas laiemalt ning küsis uudishimulikult: ,,Ma olen armas? Võib-olla natukene, kui mitte kõrvi ja värke arvestada. Aga sa peaksid peeglisse rohkem vaatama. Sealt vaatam üks HÄSTI armas inimene vastu,'' sõnas noormees kavalalt ja viis pilgu korraks lohele.

[Sandra Wilson]

Sandra oleks vist tõesti punastand, kuid õnneks polnd ta sellist tüüpi inimene kes punastaks. Hetkel oli tal selleüle ülihea meel. "Noh, te sobite ka jah hästi. " muigas ka Sandra ning kuulas siis edasi. "Noojah, aga ma.. täiendasin neid. või kommenteerisin. " vastas ta muigega ja turtsatas siis lõbustatult. "Usu mind, sa Oled armas. Võibolla sa lihtsalt.. ei oska ennast hinnata" vastas Sandra ikkaveel lõbustatult muiates. Endas ta küll midagi eriliselt armsat ei leidnud. Üldiselt inimestele ei meeldind lühikest kasvu inimesed. Mitte, et Sandra mingi ülimega väike oleks aga jah. ja veel Marcuse pikkuse kõrval.. Jube.

[Marcus Decor]

Marcus muutus mõtlikuks ja sõnas siis õlakehitusega: ,,Võib-olla ma tõesti ei oska ennast hinnata. Aga sind oskan ma liiga hästi hinnata.'' Ta naeratas kavalalt ja vaatas siis lohe poole. ,,Noh, ma olen ilmselt siin veel mitu tundi ja ma ei taha sind kinni hoida.'' Ta naeratas õrnalt ja paitas tüdruku juukseid aeglaselt, oodates, et Sandra lahkuks.

[Sandra Wilson]

Ka Sandra muigas ning noogutas siis, tundes, et selles vaidluses kaotaks ta niikuinii. "Sa ei hoiagi mind kinni" vastas Sandra väiksema muigega kui enne. Võibolla Marcus tahabki, et ta ära läheks? äkki ta siiski muutis oma meelt? Sandra ei suutnud kulmu kortsutamast hoiduda. Kuid samas, äkki tal on siin mingi tööots teha? sellepeale mõeldes, viis Sandra vaistlikult pilgu Girtsule ja siis tagasi Marcusele. Girtsuga ta küll kuhugi praegu ju ei läheks? Sandra viskas need mõtted peast ja otsustas otsekohene olla. "Või sa tahad et ma läheks?" küsis ta lõpuks, ja viis oma pilgu Marcusele.

[Marcus Decor]

Marcus vaatas, kuidas Sandra tuju muutus ja kortsutas samuti kulmu. Kui ta kuulis Sandra küsimust hakkas ta lõbusalt naerma. ,,Sa arvad, et ma ei taha sind siia?'' küsis Marcus naerdes ja naeris siis veelgi valjemalt. ,,Muidugi ma tahan sind siia,'' sõnas Marcus minuti pärast ja tõstis Sandra endale sülle. ,,Ma arvasin, et sa ise tahad kusagil mujal olla,'' sõnas noormees vaikselt ja kummardus tüdrukule lähemale. ,,Aga võib-olla ma eksisin,'' lisas noormees sosinaga ennem, kui tüdrukut suudles.

[Sandra Wilson]

Sandra muigas kui Marcus naerma hakkas. Marcus naeris tegelikult päris harva. vist.. ta kehitas Marcuse esimese lause peale õlgu. Nüüd ta selles enam nii kindel polnd. Teise lause peale ta muigas ning hakkas Marcuse kolmandale lausele ja ühtlasi ka veidi sülle võtmisele, vastu vaidlema kuid Marcus sosistas täiesti õige lause, niiet Sandra sai täielikult suudlusele pühenduda. "Agaa.. nüüd ma tahan midagii.. hullu teha" ütles Sandra järsku ning tõusis suuure muigega püsti. ta ei teadnud ju tegelikult Marcuse iseloomust eriti midagi, niiet ta ei teadnud kuidas tollele sellised asjad meeldivad, kuid Sandra tujud olid igaljuhul väga muutuvad.

[Marcus Decor]

Marcus ohkas ja küsis siis kulmukergitusega: ,,Hullu? PALUN täpsusta.'' Ta naeris õrnalt ja tõusis samuti püsti. ,,Ja ma juba hellitasin lootusi...'' pomises noormees vaevukuuldavalt ja viis oma pilgu taevale, mis muutus järjest tumedamaks (vihmapilved ).

[Sandra Wilson]

"Hmm.." alustas Sandra, käed rinnale risti pannes, nii et Marcusel oleks eriti ebamugav talt ümbert kinni võtta(sest ta saaks küünarnukiga ribidesse). Seda tegi ta muidugi meelega, kuna ta oli siiski kuulnud Marcuse ülivaikset pominat. Sandra viis oma liiga muigava pilgu taevasse. "Torm! Girts saab märjaks.." ütles ta ikkaveel muiates. "Niih, millised oleks võimalused tormi käes midagi hullu teha..? läheks äikesega mäe otsa? jeah, rait. läheks ujuma? igav. " ta kortsutas kulmu. Noo kuidas tal siis niivähe mõtteid oli? "Paku sa midagi välja" ütles ta Marcuse poole pöördudes ning mõtles ise ka edasi. Järsku laksatas talle ideaalne hullus pähe. Vähe sellest, et see ohtlik oli, ei uskund Sandra, et ta seda üldse teha julgeb. "Muidugi! Me lähme Girtsuga lendama! ta on nüüd ju natuke välja puhand eksole? mõtlee.." kujutas endale pilti ette "Lendame äikese käes. kui.. hullumeelne!" lõpetas ta, ise näost särades. ta tuleks vist tõesti hulluarsti juurde viia.., mõtles Sandra muigega.

[Marcus Decor]

Marcus vaatas ikka pilvi ning muigas õrnalt. Ta tundis kuidas esimesed piisad ta näole langevad, kuid noormees ei teinud neist väljagi. ,,Ärka ülesse!'' käskis noormees mõtteis lohet ja lohe avas tüdinult silmad. ,,Mida?'' küsis Giredor tüdinud häälel ja vaatas Marcuse poole. ,,Sandra tahab lendama minna.'' Giredor vaatas korraks Sandrat, nagu ta oleks täiesti lolliks läinud ja sõnas siis Marcusele, uuesti noormehe poole vaadates: ,,Sa ju ikka tead, et äikest tuleb? Ta on lolliks läinud!'' Marcus sõnas õlakehitusega: ,,Ilmselt. Aga aja jalad alla!'' Lohe ohkas ja tõusis siis püsti, oodates, et Marcus ja Sandra sadulasse roniksid. ,,Eks me lähme,'' muigas Marcus ja viis Sandra lohe juurde ja tõstis ta sadulasse, istudes tüdruku seljataha. Ta võttis ratsmed enda kätte ja lõi õrnalt lohet ning lohe hüppas õhku, hakates Londonist eemale lendama. ,,Hoia sadula äärest kinni!'' karjus Marcus tüdrukule üle müristamise ja tuulekohina ning kallutas lohet rohkem põhja poole. Nad olid varsti mõlemad läbimärjad ja Marcus muigas õrnalt, vaadates Sandrat.

[Sandra Wilson]

Sandra vaatas Marcust ning tema muie muutus veel suuremaks(kui see võimalik on), kui ta tundis 'maavärinat'(Girts liigutas). Kui Marcus ta Girtsu juurde Viis ja ta Girtsu sadulasse Tõstis, surus Sandra protesti alla ning võttis siis sadulast kinni. Kui lohe taevasse tõusis oli Sandral ülihea meel, et Marcus tal seljataga oli. Tema selga läbistasid külmavärinad ning ta võttis juba enne Marcuse hüüdmist sadulast kramplikult kinni. Muidu oleks ta küll sadulast maha lennand, kuidas Marcus küll maha ei lenda? Paari minutiga oli ta juba läbimärg kuid tema ilme oli peale esimest ehmatust jälle samasuguseks(säravaks) muutund ning ta julges isegi natuke pead pöörata ja ringi vaadata. "See on.. äge!" ütles ta joovastunult ning kallutas end natuke ettepoole(enne oli Marcusele nõjatund). Nähes üpris lähedal äikeselööki võpatas ta kergelt kuid muigas siiski edasi, vaadates ringi. Ta polnd kunagi varem midagi nii ägetad teind.

[Marcus Decor]

Marcus muigas ja lasi oma käed ratsmetest lahti. ,,Võta juhtimine üle!'' käskis ta lohet irooniliselt ja lisas: ,,Ning lenda OTSE!'' Marcus muigas kavalalt ja sosistas siis Sandrale kõrva. ,,Kohe näed midagi ägedamat.'' Noormees pani ühe jala sadula äärele ja tõusis aeglaselt püsti. Ta hakkas aeglaselt lohe saba poole kõndima ning pöördus siis, et Sandra ilmet näha. ,,Ma pole ennem vihmaga niimoodi teinud!'' karjus noormees ja silmitses lohe soomuseid. ,,Natukene libedam on, aga mis siis ikka.'' Ta naeratas kavalalt ja vaatas ülesse pilvede poole.

[Sandra Wilson]

Sandra vaatas üllatunult kuidas Marcus ratsmetest lahti lasi. Tema ju ei kuulnud nende omavahelisi vestlusi. "Okei, see on küll hull, aga ma ei taha, et sa meid ära tapaksid" karjus ta üle mürina lõbustatult, kuid avastas siis, et Marcus tõuseb püsti. "Tule tagasi! Mida sa teed!?" karjus ta, õudust väljendava ilmega poissi vaadates. Samas hoidis ta nüüd veel kramplikumalt sadulast kinni, kuna ilma Marcuseta oli tal seal palju ohtlikum ja ebameeldivam olla. "Tule tagasi!" karjatas ta kui Marcus veel lohe sabale minema hakkas. "Okei, nägin ära. Tule tagasi nüüd!" karjus ta uuesti, teadmata kas Marcus seda ikka kuuleb, kuna ta oli nüüd Sandrast palju kaugemal. Sandra ei julgend isegi sadulast lahti lasta, rääkimata mingist kõndimisest. Koguaja hoidis ta pilku Marcusel ning ootas kannatamatult et too tagasi tuleks, ise hirmust kaameks minnes, kui talle jõudis kohale, et kui Girts praegu ühe vale liigututuse teeb, lendavad nad mõlemad..

[Marcus Decor]

Marcus naeratas ja karjus igavlevalt: ,,Ma teen seda iga päev! Mida sa kardad?'' Ta naeris valjult, kuid jäi vait, kui Giredor järsult paremale pööras, et välgunoolt vältida. ,,Vabandust!'' sõnas Giredor vabandavalt, kui Marcus peast kinni hoides püsti tõusis (lõi pea vastu selga ära. Ta hakkas aeglaselt sadula poole minema, ikka peast kinni hoides.

[Sandra Wilson]

Sandra oleks tahtnud oma peast kinni haarata ja haiget mängida(see aitab alati), kuid talle tundus, et ta kukuks tänu sellele alla. Sandra oleks äärepealt sadulast juba lihtsalt hirmu ja ehmatuse pärast lahti lasnud, kui Girts järsu pöörde tegi. Uuesti oma haaret tugevdades pöördus ta kähku Marcuse poole. "Marcus!" hüüatas ta ehmunult, kui nägi tolle pead, mis veritses. Oodates kannatlikult, kuid üli rahutult, kuni Marcus temani jõudis, krabas ta kohe tollest kinni ja sundis istuma. ta lõi ühe käega tugevalt(lohele ülinõrgalt) lohe selja pihta ja ütles talle, teadmata kas see aru ka saab "Lenda alla!" pärast seda pööras ta pea Marcuse poole ning vaatas talle otsa. "Väga hull?" küsis ta haava kohta, endal murelik ja kahetsev ilme.