"Halle Sadamaid" uurimas

[Mia Marshall]

"Sa tead, et ma ei lase sind kaugemale kui enda tasku. Siin, Sünklaanes võivad olla sama ohtlikud olendid, nagu need kes tapsid mu vanemad."
Noor tütarlaps vaatas hindava pilguga ringi. See on nüüd siis tema uus kodu. Ta oli peale enda isa ja ema surma muutunud kõigi vastu vaenulikuks. Hingelt oli ta tegelikult hea.
Mõeldes enda vanematele, puhkes Mia äkitselt nutma ning istus maha. Miks oli see temaga juhtunud? küsis tüdruk endalt. Miks just minu vanemad? Rott ronis plikale õla peale ning lakkus enda väikese keelega perenaise nägu.

[Elven C. Secret]

"Ära nuta." Lausus Elven vaikselt tüdruku seljataga, kes oli kõigest 11 aastane, kuid sellisest vanusest hakkaski kõige suurem seiklus. Elven muigas ja lausus "Elu on julm ja halb." Tema seljas võis näha seljakotti, mis oli täis mõtetut kraami. Elven riietus musta, musta keepi enamasti, et öösel teda eriti näha poleks. "Aga tuleb vaadata elus positiivseid asju, neid mis meil on olemas." Lausus Elven muigega. Ta oli juhuslikult mööda kõndinud, kui oli teda nutmas näinud.

[Mia Marshall]

Mia tõmbas kiirelt käega üle näo. Ta ei oodanud, et siia võib tulla teisi. See koht oli ju haldjatele pealegi kurjadele. Plika teada ei olnud selliseid eriti palju.
Kiirelt tõusis tütarlaps püsti ja rapsis enda kleidi puhtaks. "Kes sa oled?" esitas neiu üsna ebaviisakalt küsimuse, pisut veel väriseva hääletooniga. Püsti seistes oli ta tegelikult üsnagi pikk, noormehele, kes oli just tema juurde tulnud, õlani. Samas oli neil kuus aastat vanusevahet.
"Mis mul olemas on?" küsis tüdruk kõvera naeratusega. "Kaks kotitäit asju ja rott. Seda nagu eriti ei ole. Muidugi, Greta on mu elu viimane õnn. Ku teda poleks, siis... Oh miks miks praegu küll avameelitsen," oli neidis jahmunud ning pani suu kinni. Ta ei tohi igale võõrale, kes ette satub, kogu oma elulugu rääkida.

[Elven C. Secret]

Elven irvitas ja lausus "Selljuhul oled sa väga rikas. Mõtle parem, kui sul ei oleks sedagi. Sui eoleks rotti, sul ei oleks seda kahte kotitäit. Minul on ainult paarkümmend münti, kotitäis vanasid asju ja kõik. Midagi enamat ma pole. Mina hindan seda, et ma olen elus... veel." Lausus Elven muigega ja lisas "Surm ei ole alati lahendus." Ta pööras tüdrukule selja ja hakkas enda teerada edasi kõndima, jättes nime ja kõik muu mainimata. 'Aga raha on tõesti mul otsas. Mul pole isegi münte enam. Kuidas ma peaksin enda sihtmärku jõudma, kui ma ei saa õieti süüagi. Samuti on siin väga ohtlik liigelda' oli Elveni mõteteis need mõtted. Muidugi elven ei olnud enda tavalise välimuse juures, vaid hoopis võõra teise inimese juures, kes samuti võis tunduda haldja moodi, kuid samas ka inimese.

[Mia Marshall]

Mia jäi juhmilt teda vaatama. Kui noormees vaid üsna väikselt näha jäi, jooksis Mia äkitselt talle järgi. "Oota! Kuhu sa lähed?" päris ta katkendlikult hingates. Tegelikult on Elveni jutt täiesti õige. Tuleb vastu pidada. Nii nagu tema isa rääkis...

[Elven C. Secret]

Elven muigas ja lausus "Pole õrna aimugi," lausus Elven vaikselt muigega, kuid lausus siis "Kuid kuhugi, kus ma saan rahus mõnda aega hingata ja oma elu elada." Lausus Elven muigega ja kõndis edasi. "Kui sul pole kuskil elada, võid kaasa tulla." Lausus Elven naljaga juurde, kuid oli kindel, et tollel oli juba elukoht ja kõik niikuinii olemas.

[Mia Marshall]

"Ega tegelikult ole küll," tunnistas tüdruk. "Peaksin jääma siia, siin on minusugused, kuid ma ei taha jääda majja kükitama, parem juba näha mis toimub. Omalt poolt saan sind aidata toidu ja rahaga. Võtsin kodust kõik, mis sain," sõnas Mia. Rott pistis nina taskust välja ja nuuskis õhku. Sejärel piiksatas ta korra vihaselt. "Tundub, nagu Greta sooviks öelda, et ka tema saab aidata," muigas plika "kuigi ma ei tea kuidas..."

[Elven C. Secret]

Elven naeratas ja lausus "Siis tere tulemast kampa." Kui ta kuulis teise poole lausest, võis lugeda Elveni pilgust sära ja rõõmu. "Väga geniaalne. Siis sa lahendasid minu suurima probleemi ära." Lausus Elven muigega, kuid küsis siis "Sa tead mõnda linna, või küla kus on võimalik olla rahus... mõnda aega?" küsis ta tüdrukult.

[Mia Marshall]

Mia krimpsutas kulmu. "Ma kardan, et ma ei tea kahjuks ühtegi kohta. Muidugi saaks Londonis minu vanemate majas elada vahepeal, kuid Londonisse me ju päris pidma vist ei jääks. Pealegi on seal ohtlik."
Neiu vaatas aina tumenevasse taevasse. "Varsti hakkab vihma sadama," kommenteeris ta.

[Elven C. Secret]

Elven noogutas "Taevas jah näitab ainult keelt." Selle all mõtles ta muidugi vihma sadu, mis arvatavasti millalgi tuleb, kuid mitte niipea. "Ja Londonis... ei ole jah kõige parem olla." Lausus Elven ohkega "Niisiis peame me lihtsalt kuskile kõndima ja ootama, et mingi linn, küla vastu tuleks." Lausus Elven mõttetes. Tal ei jäänud ju muud varjanti üle.

[Mia Marshall]

Mia noogutas. Ta tiris puuõõnest enda koti välja ja vinnas selle endale õlale. Ta vehkis enda käega, enda arvates teisele märku andes, et ta on valmis. "Linn, küla," pomises neiu. "Üks tuttav rääkis mingist maakohakesest, mis olevat maha jäetud. Olevat siin üsna lähedal, kuid ma ei kuulanud teda eriti."
Vaikselt end hooletuse pärast kirudes hakkas tütarlaps edasi astuma... tuleviku poole.

[Elven C. Secret]

Poiss muigas ja lausus "Kusjuures mulle keegi samuti mainis midagi ja sinna suunas ma enda arvates liigungi." Lausus Elven muigega ja kõndis rahulikult edasi "Kuid ma ei usu, et me veel lähedal oleme." Lausus ta muigega ja pööras pilgu eemale olevale surnud puule, mis terve selle suure rohuplatsil ainuke puu oli.

[Mia Marshall]

"Noh, eks me siis läheme, või mis?" küsis tüdruk ebakindlalt. Ta sobras koti minitaskus, et vaadata, ega ta sinna mõnda kommi või midagi sellist "unustanud" pole. Kahjuks pidi ta nentima, et kommist pole tema kotis lõhnagi. Vaikselt toksis ta jalaga surnud puu kändu.

[Elven C. Secret]

Elven küsis "Kaua sa seal passid?" Elven oli juba tükk aega tagasi minema hakanud. Ta kõndis koguaeg edasi, vahepeal ümises midagi ja pööras pilgu taevasse "Kui sa saaksid taeva ja sul täidetakse üks ükskõik mis soov, mis see oleks?"

[Mia Marshall]

Neiu jooksis kiirelt Elveni juurde. Pori lendas igale poole, kaasa arvatud neiu uhkele kleidile. Ennast lohutanud mõttega, et kuskil ta ikka peseb selle ära, proovis Mia aru saada mida poiss küsis. "Mida sa ütlesid?" karjus tütarlaps üle taevaisanda saadetud välkude müra.