Esimene kohtumine,.

[Sandra Wilson]

Sandra jalutas Siganurmest Sigatüüka poole. Lõpuks jõudis ta kohale. Hetke varemeid vaadanud läks ta nende vahelt läbi, umbes sinna kohta kus siis oleks muidu suur saal olnud. Vaadanud korraks seal ringi jäi ta teisi ootama.

[Adriana C. Allwright]

Adriana suundus sigatüüka varemete poole , valge keep järgi lehvimas . Tüdrukul polnud tegelikult mingit tahtmist sinna kokkusaamisele või asjale minna . Ta oli harjunud üksi võitlema , kui miski siiski sundis teda kohale minema .

Jõudnud varemeteni , peatus Drina hetkeks ja saatis pilgu suurtele kivimüüridele , mis kunagi olid olnud sigatüüka seinad . Neidis ohkas õrnalt . See võis ilus maja olla . mõtles ta endamisi , varemetesse sisenedes . Peale mõningat kõndimist , jõudis ta kohta , kus seisis üks teine tüdruk . Temast endast vanem .

Carol köhatas õrnalt . Jäädes ootama tolle võõra reaktsiooni . Samas viis neidis pilgu ümbritsevale , samas käsi liikumas vaikselt võlukepini . Alles nüüd tuli neiu selle peale , et tegemist võis olla ka mingisuguse lõksuga ja tuli igaks juhuks valvel olla .

[Fortis Weddler]

Fortis astus Sigatüüka endisest suurest uksest sisse ja jõudis kohani, mis oli kunagi vestibüül. Vasakule minnes oleks poiss jõudnud vangikoobasteni, paremale minnes Suure saali juurde. Fortis läkski paremale poole, sest just seal pidi toimuma mingisugune kokkutulek. Talle oli saadetud päev varem öökulliga kiri, kuid poiss pidas seda kokkutulekut siiski lõksuks.
Fortis astus Suure saali uksest sisse ja märkas kahte tüdrukut: ühte ta juba tundis, teine oli poisile võõras. Tore kokkutulek, kolmekesi hävitame me kindlasti Voldemorti ära, mõtles Fortis irooniliselt, kuid otsustas seda valjult mitte välja öelda. Võib-olla saavutataksegi selle kokkutulekuga midagi? Poiss pani käe igal juhul taskusse ja näppis võlukeppi, et kiiremal juhul mõni loits lausuda.

[Emilie Sytpel]

Kergel sammul kõndis Emilie teiste poole. Teda huvitas, kuidas nad Voldemort 'i tapavad.

[Sandra Wilson]

Sandra vaatas inimesi ning otsustas alustada. Talle ei tulnud erilise üllatusena, et neid niivähe on. "Tere. Ma olen Sandra Wilson, Cecilia sõber. Cec valis mind Ühe Maa Võimsaks" alustas ta, inimesi jälgides, kuna ta ei saand kindel olla, et siin ühtegi halba pole. "seega on mu ülesanne panna kokku üks grupp inimesi, kellega saaks Surmasööjate vastu võidelda. " jätkas ta, nüüd veel hoolikamalt inimeste ilmet silmitsedes. Esmamulje on ju tähtsaim.

[Adriana C. Allwright]

Adriana pilk liikus iga uue tulijani . Üht neist ta juba teadis . Keelatud metsast , teine oli võõras . Vaikselt liigutas tüdruk käe võlukepist eemale . Miski ütles talle , et tegu pole lõksuga , vaid ausa ja headust pooldava koosolekuga .

Kuulnud tolle tüdruku , kes ennast Sandraks nimetas jutustuse ära , noogutas neidis vaevumärgatavalt , kuigi tal polnud aimugi kes on Cecilia . ''Ja kuidas me siis nende vastu võitlema hakkame ? Liigume koguaeg koos et neid üksteise järel maha koksata ? '' päris Carol kerge irooniaga , käsi rinnal ristates ja oma sügavroheliste silmadega toda Ühe Maa Võimsat puurides .

[Fortis Weddler]

Fortis kuulas lohakalt Sandra juttu ja katsus nõrgalt võlukeppi, mis poisi taskus oli. "Kes on Cecilia?" küsis Fortis pärast Adrianat valjusti. "Ning mida sa mõtled Ühe Maa Võimsa all?" küsis ta veel ning kortsutas õrnalt kulmu. Pigem lausume Voldile lihtsalt surmaneeduse ja happy end, mõtles Fortis, kuid otsustas seda mitte välja öelda: äkki oli kellelgi poisist veel hiilgavam plaan?
"Kas sa arvad, et me hakkame neljakesi Tead-küll-kelle ja surmasööjate vastu võitlema?" küsis Fortis sama valju häälega. Ta võis tunduda ülbe, kuid poiss ei tahtnud seda näida; ta tahtis lihtsalt teada, mis on Sandra plaan.

[Cecilia Brooks]

Äkitselt ilmus Sandra seljataga mingi tüdruku kuju. Neidis naeratas veidike ulakalt, olles ikka veel meelestatud oma eelnevale põnevale elule. Pead raputades üritas ta keskenduda olevikule ja jalutas kepsakalt sõbranna poole, olles üle pika aja heas tujus - ja selleks oli ka põhjust. "Tervitused, mu hea sõbranna," sõnas ta naerdes, oodates, kuida tüdruk tema tujule reageerib. "Kas te olete juba alustanud?"

Nüüd langes Cecilia pilk teistele tüdrukutele. "Tere, mina olen Cecilia Brooks," lausus ta noogutades ja uurivalt võõraid neiusid vaadates. "Kuidas läinud on? Ma kuulsin, et teil oli Surmasööjatega kokkupõrge?" Viimase lause juures pöördus ta huvitunult Adriana ja Fortise poole. "Kui te oleksite nõus, siis kuulaksin hiljem meelsasti, mis seal toimus."

Taas särava naeratuse esile toonud, pöördus tüdruk taas oma sõbranna poole. "Kuhu maan sa jõudnud oled?" uuris ta küsivalt, kergitades muiates oma vasakut kulmu.

[Sandra Wilson]

Sandra pöördus üllatust väljendava ilmega ümber kui kuulis Cecu häält. "hei jah" ütles ta muiates ning noogutas järgmise küsimuse peale. "Ainult algus. Kes ma olen ja üldiselt miks nad siia tulid, mida on vaja täpsustada." vastas ta muiates ning kordas siis kõik küsimused mis just küsitud olid. "Soovid vastata?" küsis ta muigega Ceccult, mõeldes, et kuidas Ceccu aega leidis et siia tulla. Mitte et ta seda ei oleks tahtnud.

[Fortis Weddler]

Fortis haaras kohe võlukepi välja, kui Sandra selja taha mingi kogu ilmus. Järgmise lause jooksul taipas aga ta, et võlukeppi pole uue tüdruku juures kasutada vaja. Kuidas ta minust ja Adrianast teab?, mõtles Fortis hämmastusega, sest poiss ei mäleta, et ta kellelegi tolle õhtu sündmustest rääkinud oleks. Või levitasid ülejäänud sel õhtul kohalolnud isikud infot? Tundus, nagu oleksid Sandra ja Cecilia juba ammusest ajast väga head sõbrannad olnud, kes teadsid ka palju Voldemorti kohta.

[Cecilia Brooks]

Rändur noogutas ja pöördus teiste poole. "Esiteks, mina olen Cecilia, nagu ma juba tegelikult ütlesin. Teiseks. Ühe maa võimas on inimene, kes on otseselt minuga ühenduses, nii et ma saan üle vaate, mis sellel maal toimub ja kuidas ma aidata saan. Neil on ka võimalus mind kohe kohale kutsuda, kui vaja," lausus tüdruk, tehes seejärel mõtlikult pausi, justkui meenutades teisi küsimusi.

Mõne hetke pärast paistsid need talle meenuvat ning ta avas naeratades suu: "Loomulikult ei liigu te koguaeg koos. See oleks ju täiesti absurdne! Igal inimesel peab ka oma privaatsus olema," sõnas ta õnnelikult naeratades. "Aga kui kellelgi on abi vaja, annab teine sellest mündiga teada. Teate küll, need kuulsad mündid. Ja ega te ei ole ainsad kogu maailma peale, kes Voldemorti vastu on võimelised võitlema! On veel palju teisi noori, kuid kuna nad elavad niivõrd erinevates kohtades, ei ole nad kõik siia tulnud. Ma lasin Sandral kutsuda ainult inimesed, kellele me võime usaldada kõik asjad." Neiu naeratas jälle ja jälgis huvitunult kõiki noori. "Kui on veel küsimusi, laske tulla. Küll me Sannuga kahepeale vastuse välja haume!"

Sõbramehelikult Sandra õlale patsutades vaatas tüdruk ringi.

[Sandra Wilson]

Sandra kuulas Cecu jutt ning hakkas juba väga imestama Cecilia hea tuju üle. Kui Cec lõpetas naeratas Sandra korraks inimestele ning pöördus siis Cecilia poole, hakates vaiksemalt rääkima. ta polnud Ceciliat ammu näind. "Tore sind jälle näha. Juhtus midagi v? Sul nii.. hea tuju" küsis ta muiates ning viis pilgu korraks inimestele ja siis tagasi Cecule.

[Fortis Weddler]

Fortise näole tekkis kerge naoratus, kui ta kuulis, et Cecilial olid olemas mündid, millega sai teisi appi kutsuda, ja et kohale olid kutsutud ainult kõige usaldusväärsemad isikud. "Aga," alustas Fortis vaikselt küsimust, "kuidas me Tema siis hävitame? Ja miks ei näe ma siin täiskasvanuid? Me ei saa neist ometi võimsamad olla?" Fortise näol oli üllatunud ilme just tema kahe viimase küsimuse pärast.

[Adriana C. Allwright]

Adriana oli koheselt valmis ründama , kui kellegi kuju Sandra taha ilmus . Hetke pärast ta aga mõistis , et tegu ongi tolle Cecilia-ga . Drina pilk kinnitus tüdrukule , kuulates juttu tähelepanelikult . Küsimused mis peas tekkisid said ka koheselt vastuseid , nii ei pidanudki Carol midagi välja ütlema .

Tüdruk seedis saadud infot . Müntidega hakatakse abi kutsuma , kui seda muidugi vaja läheb arutles neidis mõtetes , samas kõrvust midagi mööda laskmata ja rohelisi silmi kohalolijatel ringi lastes .

[Cecilia Brooks]

Cecilia saatis Sandrale kavala naeratuse ning pöördus vastamata Fortise poole. Poisi küsimuste peale ta aga ohkas ja tema suunurgad vajusid taas allapoole. Ta polnud ikka veel selle maailma olukorraga harjunud. "Ausaltöeldes ei kujuta ma ettegi, kuidas Voldemorti hävitada! Vähemalt peaks rahuldust pakkuma see teave, et tal pole enam varikätkesid ja ta ei saa neid ka teha." Õrnalt naeratades raputas neidis pead. Kuuldes nooruki järgmisi küsimusi, pidi ta veel raskemalt ohkama. "Täiskasvanutega on see asi, et... Ootamatult oleme just meie, teismelised, võimelised kurjamitele vastu astuma. Täiskasvanud ei ole mitte ainult siit maailmast kadunud! Oh ei. Nad kõik on Saarel, kõigi maailmas. Sinna ei saa keegi kurjamitest ning kõigil, kes ei taha võidelda on muidugi vabadus sinna, oma pere juurde minna. Ainult et, varem või hiljem murravad kurjamid ka sinna sisse, ma kardan," lausus ta vaikselt ja aeglaselt, muutudes iga sõnaga aina mornimaks.

Alles nüüd meenus tüdrukule, et ta polnud nii ammu oma perekonda näinud. Oma isa, ja ka oma ülejäänud pereliikmeid, kellest ta hoolimata kõigest puudust tundis. Ohates tõstis Cecilia taas pilgu, vaadates nüüd tõsiselt teisi.