Linnas peenraha muretsemas (alguses)

[Elven C. Secret]

Mööda tänavat kõndis Elven. Kui te arvate, et ta kõndis tavaliselt, siis te eksite. Elvenil ei olnud ültse oma nägu, vaid oli hulkuri nägu, räpased katkised riided, hambad olid katki, käes oli kauss, kuhu saaks raha panna ja kepp, millele too end toetus. Nagu mainitud, oli tal erivõime, mida keegi ei teadnud. Elven kõndis mööda tänavat ja pomises "palun raha... natukenegi." Lausus ta ja vaatas tänavatel ringi, istudes ühele pingile maha.

[Surm]

Surm kõndis vaikselt ja rahulikult mööda linna tänavat. Ta oli siia tulnud töö asjus, aga kuna tal oli veel natuke aega, otsustas ta natuke linnaga tutvuda. Varsti nägi ta kerjust. KÜLL ON IKKA IMELIK KOHT, pobises ta. Samas polnud tal vaja muretseda, et keegi teda näeks, kuna inimeste silmadele oli Surm nähtamatu. Oleks ju imelik olnud kui Londoni tänaval kõnniks musta riietuse ja kapuutsiga mees, kellel on vikat käes.Ta vaatas kerjuse topsi, sest oli uudishimulik mida võis mees topsis hoida. Nähes, et seal olid mõned sendid, otsustas Surm juurde panna, kuid ehmatas natuke, kui kerjus teda vaatas. Või vähemalt Surm arvas et vaatas. Peaaegu kohe taipas ta, et tegemist on tegelikult võluriga ning poetas ikkagi kerjuse topsi mõned sendid. Seejärel jalutas ta rahulikult edasi.

[Elven C. Secret]

Elven võpatas kergelt, kui mõned sendid ei tea kust kaussi kukkusid. Elven vaatas uurivalt ringi kohe. "Tänan härra." Lausus ta oma väriseva häälega. Elven teadis kindlalt, et keegi möödaminejatest ei pannud midagi. Midagi kahtlast toimus, kuid ta ei teadnud täpselt mida. Kas tegemist oli kellegiga, kes suutis olla nähtamatu? Või oli tegemist võluriga, kes eemalt sendid topsi hõljutas. Või oli ültse keegi taevast linnu otsas lennanud ja mündid alla viskanud. Mõeldes erinevatele strateegiatele vaatas ta otse enda ette. Ta kallas topsist mündid käe peale ja hakkas neid loendama. Siiski üks mees märkas, kuidas ta loendas ja viskas veel paar münti. "Luckyy." Lausus ta vaikselt, kui tegemist oli suurema rahaühikuga. "Sellest piisab." Lausus Elven rõõmsamalt. Elven oli siiski täielikult pankrotistunud. Ta ohkas vaikselt ja kõndis eemale ühte kõrvaltänavale, teadmata kas keegi jälgis teda või mitte. Ta ei teinud sellest mingit probleemi. Olles kindel, et keegi teda ei näe, muutus ta tagasi Elveniks endaks, kaotades oma valekuju. Riided olid samuti normaalsemad. Musta mantliga ja puha. Ta ohkas kergelt ja toetas vastu seina. "Viimasel ajal läheb kõik metsa. Neetud elu." Lausus Elven vaikselt ja vaatas oma käsi, mis oli natuke kriibinud. "Sõda huh?" Talle meenus venna laused, mis ta oli rääkinud "Nagu ma võtaksin sellest osa. Mul on niigi probleeme, et elada." pomises ta vaikselt, käsi kergelt värisedes.

[Sandra Wilson]

Sandra kiirustas mööda sedasama kõrvaltänavat ning komistas kellelegi otsa ja lendas pikali. "Aah. palun vabandust" ütles Sandra, kähku püsti tõustes. Muidugi, just see oligi veel tänasest päevast puudu, ma komistan mingi võhivõõra inimese otsa ja veel sellisel tänaval. mõtles Sandra pahaselt, sinna lõppu veel paar sõimusõna mõeldes. Ta vaatas oma veidi musti käsi ning pühkis need vastu oma suht kulunud rüü alumist serva. Nüüd pöördus ta aga kähku inimese, pikema vaatlemise järel umbes 17-21 aastase noormehe poole ja küsis murelikult "On teiega kõik korras?" kuna tema oli ju süüdi, et ta selline kobakäpp oli. Nagu alati kadus tema pahur olek kohe, kui ta millegi või kellegi pärast murelik oli.

[Elven C. Secret]

Elven ohkas, kui keegi talle otsa koperdas. Tasakaalu kaotanud kukkus ka tema pikali, kuid hullem veel, kõik tema ainukesed mündid lendasid laiali. 'naiss' mõtles Elven kohe. Kohe, kui ta oli saanud istuli haaras ta lähimatest müntidest kinni, märgates seda suurema numbriga münti. Tal vedas, et too alles oli. Tema kahjuks olid siiski osad kanalisatsioonist alla kukkunud. Proovides ignoreerida seda, otsekui too oleks väikene summa, kõigest peenraha, haaras ta maast viimase mündi "Pole hullu" valetas Elven vaikselt. Ta tundis mõnikord viha, et too oli üldiselt hea inimene. Elven ohkas ja üritas end püsti ajada, käsi värises valust kergelt, kuid üritades ka seda ignoreerida, surus ta end püsti ja toetas vastu seina. See valu käel oli ainult tänu tema võimele, mitte midagi muud. Elven ohkas vaikselt, pühkides oma mustalt jakilt liiva ja kõige ära naeratas ta võltsnaeratusega ja valetas "Kõik on enamvähem kuidagigi ideaalses korras." tema mõtteis lisas ta 'kui kõik halvad asjad välja arvestada, mis teeks olukorra kõige hullemaks'

[Sandra Wilson]

Sandra vaatas murelikult võõra tegutsemist. Ei tundund küll, et kõik korras oleks olnud, ja ka võõra käsi ei jäänud Sandral märkamata. Ta panigi tavaliselt liigapalju asju tähele. "Ideaalses?" pomises ta rohkem endale ning võttis siis võlukepi ja hõljutas kõik mündid mis eal kanalisatsiooni kukkund on(kuna ta ei osand neid ükshaaval välja noppida) sealt välja, võõra jalge ette. Neid tuli päris palju. "Eemh, ma ei tea küll kas te siit oma mündid üles leiate, aga see on vähim mis ma teha saan" ütles Sandra puht siiralt, saamata aru, et ta oli hetkel palju rohkem raha võõrale tagastand, kui tollel enne oli olnud. Kuid ega see poleks teda häirind kah. ta oli vist hetkel liiga hajameelne. "Olete ikka kindel et kõik on korras?" küsis ta uuesti, kuigi isegi kui võõras ütleks sada korda, et kõik on korras ei usuks Sandra teda ikkagi vaid küsiks saja esimest korda kas ta saab kuidagi aidata. Võõras oli üks nendest inimestest, kes tundus Sandrale kohe sõbralik ja usaldusväärne. Või noh, kas nüüd just usaldusväärne aga midagi sinnapoole.

[Elven C. Secret]

Elven naeratas ja lausus "Aitäh." Ta võttis mündid, mis olid ta ees ja pistis tasku "Jajah, on küll." Valetas Elven 'Neetud valus on see käsi. Ma vihkan transfeerimise tagajärgi', mõtles Elven vaikselt ja küsis siis "Sa oled võlusr siis jah?" Ta teadis, et võluritel on mõnus elu. Võludes saab kergemini elatud. Ta ei julgenud endal marki kah maha teha, vähemalt mitte siis, kui ta enda kõige tavalisemas välimuses oli. 'liiga kaua aega olin talupojast ori." mõtles ta ja vaatas automaatselt maad, mis eemal oli. Ta oli pidanud sama tegema alati siis, kui isand tuli nähtavale. Ta ohkas ja lausus siis naeratades, nagu muuseas "Aga kui te tahate tõesti heastada, selle otsa jooksmise, kuidas oleks... kui... te..." Lausus Elven. Üsna mark oli midagi sellist küsida. Vähemalt Elvenil oli "Teeksite lõuna välja?" Küsis ta naeratades, pannes oma värisega käe seljataha, kõht juba kaua aega tühi. Ta naeratas vaikselt ja vaatas tüdrukut "Aga te muidugi ei pea, kui te ei taha." Lausus ta, pilk läks teiselepoole tüdruku nägu, enda nägu allapoole suunatud.

[Sandra Wilson]

Sandra vaatas kuidas võõras kõik mündid endale võttis. Kergelt õlgu kehitades viis ta pilgu korraks tänava ühest otsast teiseni. Talle ei meeldind siin tänaval eriti olla. Järsku aga hakkas kogu ta valvsus tagasi tulema. ta noogutas peaaegu märkamatult, mõeldes, et nüüd ta enam oma võlumist tagasi ei saa võtta. jaah? mõtles Sandra pilku jälle võõrale viies. Lause lõppu kuuldes surus ta muige alla ning vaatas kõrvale, kuna arvas, et nii on võõrale endale parem. Hetke pakkumise peale mõelnud ütles ta uuesti poisi poole pöördudes "Okei, kui te mulle endast räägite" ta jäi vastust ootama. See oli juba teada-tundud värk, et Sandra kõigi kohta kõike teada tahtis. Mitte uudishimust, aga tal oli lihtsalt endal parem tunne.

[Elven C. Secret]

Elven vaatas ikka maha, kui kuulis vastust. 'Luckyy' mõtles Elven mõtteis, ise rõõmus olles. Ta ütles, või vähemalt üritas öelda ülbemal toonil "No vaatab. Mis mul ikka rääkida. Enamasti ikka head." Valetas poiss. Kui praegu vanasõnasid märgata oleks, oleks tal suu suitsenud ja jalad oleksid lühikeseks läinud. Elven vihkas üldiselt rääkida, et ta oli ori. Ori, kes tänapäeval ei ole midagi väärt, kelle sõna ei maksa midagi. Kui ta on sellest kellegile lausunud, on nad kõik Elveni juurest põgenenud ja ta hüljanud. Elven muigas ja lausus "Aga kuna tegemist on teie rahaga, siis teie otsustage, kuhu minna." Lausus Elven heaks juhuks juurde, et mitte ahne olla.

[Sandra Wilson]

Sandra hoidus kulmu kortsutamast. "Esiteks sooviks ma teie nime teada" ütles ta koheselt, kuna kutsus teda ikkaveel võõraks. Ta silmitses Elveni näoilmet ning mõtles millele too mõelda võiks. Igaljuhul mittemillelegi meeldivale. Kergelt pead raputades, et mitte kahtlaselt palju võõrast jõllitada nõksatas ta peaga paremale ning hakkas siis sinnapoole liikuma. Ta oli juba otsustand kuhu minna. Siin lähedal oli söögikoht kus olid äärmiselt head toidud, vähemalt tema arust. Ja talle tundus, et võõras on suht näljane. "ja siis sooviks ma veel paljusid asju teada. Näiteks, mis maalt te olete?" lisas ta juurde, vaadates korraks seljataha, et olla ikka kindel, et võõras talle järgneb.

[Elven C. Secret]

Elven järgnes Sandrale ja valetas nime kokku "Charlie" Perekonna nime ta ei lausunud, kuna selle mõtlemisega oleks tal aega läinud ja tüdruk küsis tema nime ainult. Tema nägu oli tavaline, nagu tema nimi olekski Charlie, kuigi ta suu suitses valetamisest. "Mina?" Küsis ta, nagu oleks palju inimesi, kellelt oleks võinud seda küsida. Elven teadis, et kui ta ütleb võõra maa, võib ta tekita valedaid arusaamaid "Kohalik olen. Elan siin linnas." Lausus Elven suure valega ja vaatas enda ette, hakates mõtlema, mida too noor tüdruk järgmisena küsib, kuna tüdruk oli temast lühem ja samuti üpris noor. "Nagu ma olen juba taiband, olete te kuskilt sealt sigatüüka lähedusest jah? Midagi olen selle kohta kuulnud. Samuti... Te kasutate seda pulka." Elven teadis küll, et neid nimetati võlukeppideks, kuid üritas mängida, nagu oleks ta täielikult kohalik ja ei tea jubedalt palju muudest maadest. 'loodan, et see pole kaugel'

[Sandra Wilson]

Sandra noogutas ning kõndis ikka koguaeg edasi. Kuigi ta oli lühikest kasvu, kõndis ta tavaliselt õudsalt kiiresti. "Kohalik?" Sandra kortsutas kulmu ning mõtles, et kas too Charlie räägib ikka tõtt. Sandra oli ühismaal pool elu eland. Tähendab, ta ei eland siin, aga käis peaaegu igapäev siin ja jäi tihti pikemaks ajaks. "Ma pole teid varem siin märgand.." selgitas ta, kuid mõtles, et see võib ka tema viga olla. kuuldes küsimust enda kohtu, süvenes tema kulmukortsutus. Talle ei meeldind endast rääkida. Kiirelt viis ta pilgu, et näha kas keegi veel neid kuuleb. "Mina ei ole. Teised võibolla on." vastas Sandra lühidalt, jättes järgmisele küsimusele hoopis vastamata. Ta tõesti ei tahtnud endast rääkida. "Kohal" lisas ta ja astus ühte ilusasse valgesse majja sisse. Kohe läks ta leti juurde ja tellis ühe suure prae ja endale kaks võileiba. ta pöördus ümber, et näha kus Charlie on ning läks siis ühe vaba laua juurde.

[Elven C. Secret]

Elven muigas ja lausus "No, linnas elab väga palju rahvast. Ma ei usu, et sa pead kõiki märkama." Lausus ta vaikselt muigega. Kui nad kohale jõudsid, läks ta otse ühe akna all olevale kohale, et vahepeal aknast saaks välja vaadata. Tellimise jättis ta Sandra hooleks. 'Vähemalt mul jääb mõneks ajaks raha alles' mõtles Elven mõtteis ja uuris Eemalt olevat Sandrat. Ta märkas, kui Sandra tuli tema laua juurde ja istus tema ette maha "Te pole veel oma nime lausunud." Lausus Elven muigega.

[Sandra Wilson]

Sandra vaatas Charlie(seda nime on raskem kirjutada kui Elven! ;D) poole. "Sandra olen" vastas ta kiirelt, mõeldes, et ta on ikka ebaviisakas inimene. Ta vaatas enda ees olevaid võileibu ning ulatas ühe Charlie'le. "Võta, senikaua kuni praad tuleb" ning võttis siis ühe ampsu enda võileivast. "Millega sa tegeled?" küsis Sandra nüüd huvitunult. Kuskil müüjana ta ilmselt ei töötand, Sandra oleks teda märgand.

[Elven C. Secret]

Elven võttis ühe võileiva heameelega vastu ja võttis ampsu, kuni kuulis järgmise küsimuse. Nüüd ta oli plindris, kuna tundub, et Sandra on samuti siin aktiivne ja ta kindlasti teab kõiki, või enamus töötajaid. "Mitte millegi erilisega. Vahepeal mängisin trumme, kuid enam ma ei mängi ning... Noh, pole midagi targemat teha." Lausus Elven vaikselt, jättes praegu töökoha vahele, kuna ta otseselt seda ei küsinud, hakates samal ajal juba töökohale mõtlema.