Ühes pargis

[Glenna McKenna]

Glenna kõndis mööda ebatavaliselt tühja linna, talle tulid vastu ainult mõned tavakad. Ta ei teinud neist välja, vaid pühkis hoolimatult mööda, mantel jaheda eest kinni nööbitud. Glenna õlal seisis paharet, tavasilmale nähtamatu, ja vaadates igas suunas ringi, et vajadusel ohu eest hoiatada.

Neiu seisatas äkiliselt, vaadates ümbruses ringi. Paista polnud mitte ühtegi valvekera ega midagi muud. Täpselt nii, nagu ta oli arvanud. Ta avas värava ja kõndis aeglaselt sisse, vaadates endiselt hoolega ringi. Tühi muruplats, mõned lillepeenrad, purskaev... ei midagi erilist, tavaline. Glenna kõndis lähima pingi juurde ja istus sinna maha, vaadates igavlevalt vett.

[johhu]

Chryssu kõndis mööda üksikut tänavat edasi . Ainukesed inimesed , keda ta nägi läksid vastassuunda . Muidugi oli see normaalne , kell oli ka suht palju . Tavakad lõpetasid tööl õhtuse vahetuse ja kõndisid kodu poole . Enamusel neist polnud autosid .

Ta märkas üht tüdrukut , kes talle vastu tuli . Eriline selle tüdruku juures oli see , et läbi läätsete vaadates oli tal paharet õlal . Chryssu teadis , et kui tüdruk midagi mõtlematut teeb , on Chryssul deemonid kohal , vaid ühe sõrmenipsuga . Äkitselt pööras tüdruk pargi poole ja jäi sinna hetkeks seisma . Chryssu aeglustas sammu ja nägi kuidas tüdruk parki pööras , ning otsustas talle järgneda . Ta järgnes tüdrukule ja kõhutunne ütles talle , et tüdruk ei kavatse midagi erilist korda saata . Chryssu lähenes tüdrukule ja istus tema kõrvale pargipingile . " Chrystin olen , " lausus ta tüdrukule ja naeratas . Nagu teada , võiks Chryssu iga hetk välja kutsuda terve rea deemoneid .[/color]

[Glenna McKenna]

Paharet oli teda juba eelnevalt hoiatanud, et üks inimene läheneb, niisiis ei võpatanud Glenna, kui tema kõrval hakati kõnelema. Ta kontrollis igaksjuhuks enne plaanid üle, ning saanud kinnitust et tulija paistis üksi olevat, noogutas neiu."Glenna," tutvustas ta ennast kergelt, pannes jala üle põlve, uurides hetkeks Chrystinit. Tütarlaps arutas omaette, kas too võis olla Lovelace toetaja või mitte, aga ta ei hakanud otse küsima. Jutu sees võis selline asi välja tulla.

[johhu]

Chrystin kissitas korra silmi , kuid lasi kahtlusel minna ja otsustas ükski kord sõbralik olla . Ta teadis paharetist ja hoidis ühe silmaga tal silma peal . Paharetist innustus võtnud , viis ta jututeema deemonite välja kutsumise peale .

" Kuule , oled sa kunagi proovinud kutsuda välja võimsamat olendit , kui mariid ? " küsis ta . " Ma kuulsin , et see on Lovelace'il kavas . Khmm , tegelikult proovin ma teda kutsumisel aidata . Ma olen afriidiga hakkama saanud ja ma olen ainult üheteist aastane . " Ta lootis , et ta liialt ei eputa , vaid tundub pigem sõbralik . Ta nipsutas igaks juhuks korra sõrmi ja ta kõrvale ilmus foliot . Ta kordas mõttes , et pole kindel , et Glenna on Lovelace'i toetaja .

[Glenna McKenna]

Glenna kuulas huvitatult tema juttu. Seda, et 11- aastane suudab välja kutsuda afriidi, ta ei suutnud eriti hästi uskuda, kuid samas oli ka tema ise üpriski võimetas. Ta lükkas oma blondid juuksed silmilt ja heitis ühe pilgu foliotile, kes sõrmenipsuga ilmus. Tüdruku jutust järeldas ta ka, et nad on ilmselt ühel poolel.

"Ma olen kuulnud, et Lovelacel midagi sellist on plaanis," noogutas Glenna ettevaatlikult. "Aga ma ise pole proovinud. Pole vaja olnud, nagu ka afriidi mitte. Seni olen kõrgema taseme džinnidega piirdunud, ma ise olen ka suht osav," ta tegi väiksese vahe, kuni talle tuli meelde Chrystini ütlemine, et ta kavatseb Lovelace aidata."Sa oled siis Lovelacega sellest rääkinud?" päris ta kerge kulmukergitusega. Ta polnud isiklikult seda meest kohanud, kuid toetas tema põhimõtteid.

[Lolita Lane]

Lolita Lane astus mööda tänavat. Kõik kohad kuhu tõdruk läks paistsid nii mahajäetud. Külm tuuleiil sahises puudes ja lennutas katkiste majade tükikesi. Kuskil seal lendasid arvatavasti ka Lolita kunagise kodu tükikesed.

Lolita oli üks neid tüdrukuid kellel oli vedanud ja ta oli saanud võkuri õpilaseks. Kuid tema enda arust oli tema vedamine suurim. Nimelt selle pärast, et ta sai ühte perre oma kaksikõe Lilianiga. Lilian ja Lolita olid parimad sõbrad ja üksteisele väga lähedased. Nadolid nii erinevad ja nii sarnased. Lolita oli pooldanud Lovelace põhimõtteid samal ajal kui lilian neid vihkas. Ka Lolita arvamus muutus peagi.

Nimelt siis kui Lovelace-i korraldatud plahvatuses sai Lilian surma. Sellest ajast alates vihkas Lolita Lovelace-i rohkem kui kedagi teist. T aoli valmis aitama kõike, kes teda kukutada proovivad.

Kuid see polnud nii lihtne. Lolita oli kõigest üksteist ja hetkel täiesti üksi. Tal polnud perekonda ega kodu. Ta oli üksi nii suures maailmas. Tema siiani suurimaks saavutuseks oli koos Lilianiga välöja kuitsutud dþinn. Selle üle oli ta uhke. Ta teadis, et kui ta suudab kunagi oma vanasse majja tagasi minna siis saab ta selle keldrist, mis enamuses alles jäi, vajalikud vahendid kätte. Ta teeb kõik et saada piisavalt heaks.

Eneselegi märkamatult oli Lolita jõudnud pargini. Seal avastas ta oma üllatuseks kaks omavanust tüdrukut. Ometi nägi ta ka nende juures olevaid deemoneid ja otsustas ohutuse mõttes kaugemale hoida. Ta istus tüdrukutest paar pinki kaugemale ja jäi neid huviga vaatama. Tüdrukud pidid olema võimsad kui neid foliotid igapäevaselt saatsid.

[johhu]

Chrystin kissitas silmi ja hakkas vastama , kuid samal hetkel näpistas foliot teda säärest . " Ai ! No , kuramus küll ! Mis on ? " hüüatas ta vihaselt foliotile . Foliot näitas oma sõrmega ühe tüdruku poole , kes istus Chryssust ja Glennast paar pinki kaugemal . Tahtmatult tasandas ta häält , et tüdruk ei kuuleks , mis nad räägivad . Kerge noogutus ja noomiv pilk foliotile , pöördus Chryssu tagasi jutu juurde .

" Hm , ja miks huvitav peaksin ma seda sulle ütlema ? " vastas Chryssu seekord peaaegu sosinal . " Ma ju kohe üldse ei tea , kas sa oled Lovelace'i toetaja . Aga muide , ei . Ma pole temaga rääkinud . Ma lihtsalt loodan , et kuuldused minust jõuavad temani . Ma o l e n enda vanuse kohta uskumatult võimekas . Ja see valitsus ... Pähh , jube . " Chryssu pilk muutus mõtlikuks . Aga , äkki ta on Lovelace'i toetaja . Kust mina seda teadma peaks ? [/u] Ta mõtted keerlesid selle teema ümber . Aga , kui ta mõtted jõudsid uue tüdruku poole , kes neid võib-olla pealt kuulas , tuli Chryssul pähe üks mõte . Ta pomises mõned sõnad ja Chryssu ja Glenna ümber tekkis vaikuskest . [/color][/i]

[Lolita Lane]

Lolita istus pingil ja vaatas tüdrukuid. Ühel hetkel õhustik nende ümber muutus. Lolita sai aru, et nood on nüüd mingisuguse kilbi sees. Arvatavasti vaikusekilp... mõtles ta. Küllap nad ei taha, et ma neid kuuleks. Mida on varjata tava... tüdruku mõtte jooksis kinno. Vaikusekilp. Seega ei saa nad tavakad olla. Kuidas ma nii loll olen? Ime, et ma üldse elus olen.. kõigepealt hoian neist folioti pärast eemale ja siis ei saa ma aru, et nad tavakad on.. Appike Kas tal tõesti vedas? Üksiolemine oli nii hirmus, et ta oleks isegi tavaka seltskonnaga leppinud. Kuid nüüd oli tal õnne kohtuda kahe võluritüdrukuga.

Huvi tüdrukus kasvas ja paigal püsida oli raske. Nii mõneski mõttes teadis ta, et ta ei peaks olema nii ettevaatamatu, kuid ta tahtis seltsi. Ta tõusis ja istus pingile, mis oli tüdrukute kõrval.

Ta piidles endiselt seda, kes paistis foliotti käsutavat. Tüdruk peab olema võimas. Ja kuidas paremini saaks ta edasi õppida, kui mitte endast parema käe all. Ehk saab ka tema kuidagi paremaks.

Lolita tõesti tahtis juttu teha, kuid kuigi ta oli varem olnud tõeline suhtleja, ei suutnud ta olla samamoodi nagu siis, kui tal veel õde oli. Ta vaatas tüdrukute poole huvi täis pilguga ja lootis, et nad märkavad teda ise. Ehk teevad juttugi.

Kuid pikema aja jooksul ei vaadanud teised Lolita poolegi. Tüdruk tundis, kuidas mõtted uitama lähevad ja taas elas ta läbi hetki, mil leidis oma õe surnukeha. Eneselegi märkamatult hakkasid pisarad mööda tüdruku põske voolama ja ta langetas peab, juuksed raamimas veel nii noort nägu.

[johhu]

Chryssu mõtted uitasid üksildaselt ringi . Kui tüdruk , kelle nime ta ei teadnud , Glennale ja Chryssule lähemale istus , tõmbus Chrystin korraks pingule , kuid lõdvestus peaaegu kohe . Tüdruk võis istuda pingil , mis oli nende kõrval , kuid tänu vaikusekilbile , ei kuulnud tüdruk midagi . Chryssu silmitses alguses tüdrukut , kuid ta mõtted kandusid Lovelace'i poole ja sellele , kuidas see tavakatele mõjuks .

Mõne aja pärast vilksatasid Chryssu silmad üle tüdruku , kuid jäid kohkunult tüdruku peale seisma , kui märkas , et tal voolavad pisarad üle põskede . Chryssu ilmel virvendas kohkumus , kuid ta sundis end rahulikuks ja ilme ta näol muutus . Ta näole ilmus läbitungimatu ilme , mis ei reetnud kuidagi ta tundeid , kuigi sisimas tahtis ta tüdruku enda juurde kutsuda ja sõbrustada teadis ta , et sellel pole mõtet , kuna teema millest nad Glennaga rääkisid , ei oleks olnud võimalik tüdruku juures olekul ja teema Lovelace'ist huvitas Chryssut väga .

[Lolita Lane]

Märgates, et ta oli ennast unustanud ja nutma hakanud äigas Lolita kähku käega üle silmade. Ta ei hakka nutma mingis avalikus kohas. See ei ole tema, ta ei nutnud ju kunagi. Oma vanemate juurest võlurikski läks ta kuivade silmadega. Ja nüüd ta nuttis. Ei, nii ei kõlba. Selliseid nõrkusi ei saanud ta omale lubada.

Teadmata, kas ta peaks proovima suhelda või üldse ära minema näris teda. Lõpuks otsustas ta, et oleks parem lahkuda. Lolita tõusis püsti ja hakkas pargist ära minema, ometi ei suutnud ta uskuda, et laseb sellise võimaluse mööda.

Tüdrukute pingist paar sammu kaugemal keeras ta otsa uuesti ringi ja hakkas nende poole sammuma. Kuid iga sammuga kahanes ta alles tekkinud enesekindlus. Kui ta vaikusekilbist läbi oli astunud tundis ta end väga väikse ja rumalana. Sõnad tulid üle ta huulte aeglaselt ja sosinatoonil:"Kas mma palun võiks teiega kkoos istuda..." Seda öelnud lõi Lolita silmad maha, sest oli palju lihtsam silmitseda oma kingi kui tüdrukute nägusid, kust ta kartis leida äratõukamist.