Öistel linna tänavatel,

[Nona Gradette]

Tänavapostide otsas säravad laternad valgustasid Londoni üpriski vaikseid tänavaid. Kell võis olla.. Midagi kenasti peale ühte öösel, kui Nona vaiksel sammul mööda üht tänavat liikus. Jõudes lõpuks taas ühe laterna valguse vihtu, kustus see äkitselt ning tütarlaps pilgutas pimeduses kiirelt silmi, püüdes taas ümbrusega harjuda. Möödus umbes viis minutit, kui tal see lõpuks õnnestus. Ning siis hakkas latern uuesti põlema. Kergelt pead raputades, nõnda et tumedad juuksed näo ette vajusid, hakkas Nona taas mööda tänavat edasi liikuma, komistades õige pea, kui latern taas kustus ning ümbruse tütarlapse jaoks hetkeks pimedusega üle valas. Kiirelt paar vandesõna pomisenud, tõusis Nona maast, kuhu ta peale komistamist kukkunud oli, ning pühkis kiirelt enda riideid puhtaks. Ja siis lõi tänavaposti otsas olev latern taas põlema.

[Adriana C. Allwright]

Adriana jalutas mööda öiseid tänavaid , tekitades kummitusliku viirastuse oma valgete riietega . Kui üks latern neidise ees kustus , saatis ta kulmukortsutusega pilgu laterna poole . Samas kui see jällegi põlema lõi , võis ta kaugemal kellegi kogu märgata .

Carol läks kohe valvesse , aeglustades samas vägagi sammu . Igal pool võis ju oht varitseda . Vaikselt liikus neiu käsi võlukepini , kuid välja ta seda ei võtnud , vaid suundus võõra kogu poole . ''Hommikust . '' lausus ta tolle võõra tundmatu juurde jõudes , valvsust kaotamata . .

[Nona Gradette]

Nona võpatas imeõrnalt, lõpetades paugupealt oma riiete puhtaks pühkimise, kuuldes kellegi tervitust. Kiirelt viis ta oma siniste silmade pilgu hääle allika poole ning vaatas otsa ühele.. Üsnagi enda vanusele.. Tüdrukule. Kiirelt ennast mõtteis sõimates, et oli lastnud oma tähelepanul hajuda, noogutas ta ettevaatlikult võõrale, "Hommik on varsti tõepoolest," sõnas Nona lõpuks.

[Adriana C. Allwright]

Adriana muigas kergelt , ennast siiski mitte petta lastes . See võis ka mingi plaan olla ja tegu võib olla . Mm . Kellega iganes . '' Ja kuhu teel oled ? '' päris ta võõralt , hakkamata vastu vaidlema sellele , et tema arusaamade põhjal hakkab hommik peale kahtteist . Sest siis hakkab uus päev . Põhiliselt võis öelda , et Carol-i jaoks ei eksisteerinudki ööd .

Neiu käsi oli siiani võlukepi juures ja valvel . Ta rohelised silmad olid kinnitunud samas võõra näole . Millegipärast ta tunnetas , et tegu pole ohuga , aga kunagi ei või teada . Ka sisetunne võib vabalt alt vedada .

[Nona Gradette]

Nona üritas näida võimalikult rahulikuna ning tema näost puudusid kõik tunded. Samas pöörlesid tema peakolus ringi kõiksugu erinevad kahtlused, selle tundmatu osas. Kuuldes lõpuks võõra küsimust, vaikis Nona enne, kui vastas, "Sinna, kuhu juhtub," noogutades ise samas mööda tänavat pidi edasi. "Ja ise?" küsis tütarlaps kiirelt vastu, siniste silmade pilku endiselt tundmatult pööramata.

[Adriana C. Allwright]

Adriana muigas õrnalt , peaaegu vaevumärgatavalt tolle võõra vastust kuuldes . Kui talle endale sama küsimus esitati , mõtles neidis hetkel , samas pilku tundmatult pööramata . ''Mm , tulevikku ehk . '' vastas ta lõpuks , olemata kindel kas too võõras mõistis mida ta sellega mõtles või arvas , et ta reisib kuidagi tulevikku või midagi sellist .

[Nona Gradette]

Nona kortsutas imeõrnalt sellise ebamäärase vastuse peale kulme, kuigi ta teadis liigagi hästi et.. tulevikku minemiseks pole ühtegi muud võimalust, kui elada.. "Tulevik on täis tundmatust," nentis tütarlaps lõpuks, imeõrn kulmukortsutus taas kadunud.

[Adriana C. Allwright]

Vastust kuuldes taipas Adriana , et too tundmatu oli ta jutu põhimõtet taibanud . ''Seda ta on , eriti praegusel ajal . '' pidi ta tõdema , pidades silmas hetke maailma valitsevad , khm , katastroofi .

Iga hetkega vähenes kahtlus tolle võõra osas , kuid Carol ei kaotanud siiski valvsust . Üks hetk valvsuse kaotamist ja see võiks talle maksta elu .

[Nona Gradette]

Nona vaatas, näoilme endiselt tundetu, tundmatu poole. Kuuldes tolle sõnu, hakkas tekkima tütarlapses juba arvamus, et to tundmatu võitleb siiski temaga ühel poolel. Kui seda nii võis nimetada. Kergelt noogutanud, lükkas Nona kiirelt oma pikad tumepruunid, silme ette vajunud, juuksesalgud seljale, "Praegusel ajal ei või vast isegi mitte mingisugust tulevikku olla," sõnas ta lõpuks vaikse ohke saatel.

[Adriana C. Allwright]

Adriana muigas kergelt , roosakaid huuli kõverdades . ''Tulevik on alati olemas . Iseasi kas meil . '' sõnas ta , avaldades samas ka oma arvamust maailma põhimõtete kohta . Samas oli nii võimalus saada paremat aimu , kas tegu on ohuga või mitte .

[Nona Gradette]

Nona lubas endale hetkeks pilgu tundmatult eemale pöörata, kui tänavalatern taas kustus. Ja jällegi hetkel, kui tütarlaps oli pmedusega harjunud, läks see taas põlema, "Just nimelt.. Meie tulevik on suure kahtluse all," pomises ta lõpuks noogutades, siniste silmade pilk jälle tundmatu poole pööratud.

[Adriana C. Allwright]

Adriana noogutas vaevumärgatavalt , olles peaaegu et kindel , et too võõra pole paha peal väljas . Vaikselt lasi ta oma käel kõrvale laskuda , jättes võlukepi rahule .

Hetke roheliste silmadega võõrast silmitsenud , otsustas ta riskida . ''Adriana . '' tutvustas ta ennast , kätt välja sirutades , andes samas võõrale võimaluse ennast rünnata .

[Nona Gradette]

Nona silmitses hetke veel õrna kahtlusega tundmatu, kes ennast nüüd Adrianana tutvustanud oli, ette sirutatud kätt. Lõpuks riskides noogutas tütarlaps kergelt, "Nona," vastas ta omapoolse tutvustusega ning surus siis teise kätt.

[Jutustaja]

Õhk väreles õrnalt ning peagi ilmus pimeduses välja valge kuju, kes hõljus mitme sentimeetri kõrgusel maapinna kohal. Kuju vaatas otsivalt ringi, märkas siis midagi ja hõljus edasi, otse kahe noore poole, kes omavahel eemal jutustasid.

"Adriana Carol Allwright Harry Potteri maailmast, esitage mulle oma kõige suurem soov ja ma täidan selle. Aga mõelge enne, kas see on ikka tõesti see, mida tahate!" kõlas võimas hääl tüdruku kõrvalt ja neiud võisid alles siis märgata seda kahtuvalget kuju. Vaim vaatas oma tuhmide surnute silmadega neiut, tegemata teisest tütarlapsest üldse välja.

"Kuid enne, kui sa seda teed. Vasta mu küsimusele: Nimetas mulle Albus Dumbledore kõikide pereliikmete täisnimed," lisas Vaim siis, meenutades enda teist kohustust.

[Adriana C. Allwright]

Adriana noogutas , taibates nüüd lõplikult , et tegu on hea inimesega , kellel pole halbu kavatsusi . Vaikselt surus ta tüdruku kätt ja lasi sellel siis enda kõrvale kukkuda , samas huulile midagi sõbraliku naeratuse taolist manades .

Äkitselt liikus nende poole valge kogu . Tüdruk oli peaaegu juba valmis ründama , kuuldes seejärel mida öeldi . Ta oli midagi sellisest asjast kuulnud . Kiirelt mõtles tüdruk vastusele . ''Percival Dumbledore, isa . Kendra Dumbledore , ema . Aberforth Dumbledore , noorem vend . Ariana Dumbledore, noorem õde ja muidugi ka Albus Dumbledore ise , kes oli pere vanim laps . '' vastas Drina küsimusele , tuletades kõike seda raamatutes õpitust meelde . Nüüd oli käes soovi kord ja neidis mõtles seda , ennem aga oodates vaimu vastust , kas ta vastas õieti või ei .

OT : Mm , mida ma üleüldse soovida saan . Vanemaks ainult ?