Post by Cecilia Brooks on Aug 22, 2008 10:25:26 GMT 3
Cecilia Brooks, kõikide maailmade vahel liikuv inimene, jalutas mööda lõhutud Londoni tänavaid. Kuigi enamus võitluseid toimus kõrbes, olid ka Londoni elumajad laastatud ja lõhutud. Tüdruk ohkas rusuvalt, kui meenutas, milline see kõik oli olnud siis, kui ta oli väike olnud. Ainult paari aastaga oli kogu see kaos tekkinud. Ja see talle ei meeldinud.
Tüdruk vaatas pettumugrimassiga enda kõrval olevat kaubamaja, mille aknad olid klaasitud ja seest peaaegu kogu kaup minema veetud. See kõik pidi olema maailma lõpp, aga Cecilia ei kavatsenud alla anda. Ta teadis mitut head võitlejat, kelle abile ta võis sõjas looda, nii et tegelikult ei olnudki tal väga põhjust muretseda. Kuid ometi - need iga maa võimsad kujud, kellest igaühega oli neiu ka isiklikult kohtunud - lihtsalt ajasid hirmu nahka, hoolimata sellest, kui palju liikmeid Cecilial ka polnud. Sest tegelikult oli sama palju või veel rohkem abilisi ka kurjamitel, ja see ei olnud üldse mitte aus.
Nendest masendavatest mõttetest pea täis, kõndis tütarlaps aina edasi ja edasi, manades silme-ette Londonit oma tavapärases hiilguses.
Tüdruk vaatas pettumugrimassiga enda kõrval olevat kaubamaja, mille aknad olid klaasitud ja seest peaaegu kogu kaup minema veetud. See kõik pidi olema maailma lõpp, aga Cecilia ei kavatsenud alla anda. Ta teadis mitut head võitlejat, kelle abile ta võis sõjas looda, nii et tegelikult ei olnudki tal väga põhjust muretseda. Kuid ometi - need iga maa võimsad kujud, kellest igaühega oli neiu ka isiklikult kohtunud - lihtsalt ajasid hirmu nahka, hoolimata sellest, kui palju liikmeid Cecilial ka polnud. Sest tegelikult oli sama palju või veel rohkem abilisi ka kurjamitel, ja see ei olnud üldse mitte aus.
Nendest masendavatest mõttetest pea täis, kõndis tütarlaps aina edasi ja edasi, manades silme-ette Londonit oma tavapärases hiilguses.
