Päeval

[Mariel Selvin]

Mariel noogutas ning ulatas raamatu noormehele. Ta libistas pilguga üle riiuli ning muigas kergelt, nähes inimeste poolt kirjutatud Harry Potteri raamatuid. Ta teadis, et seal kirjutatud on päriselt juhtunud, kuid ei olnud ennem neid raamatuid näinud. Ta võttis esimese osa ning luges seda huvitatult. Seejärel ladus ta ülejäänud osad enda käele, otsusega need ära osta.

[Rafael Joed]

Rafael võttis raamatu kätte ning lehitses seda kuni jõudis lõpuks Alagaesia kaardini. Muianud lõbusalt, jäi ta kaarti uurima ja üritas siis kõik hoolikalt meelde jätta, kuna Loheratsanikuna läheb tal seda kindlasti vaja. Viinud pilgu tüdrukule,kes huvitatult enne raamatut luges ja pärast otsustas selle osta, võttis Rafael atlase ning liikus kassa juurde.

[Mariel Selvin]

Mariel jägnes poisile kassani ning uuris enne raamatute ostmist: "Ma olen sellest maailmast natuke kuulnud. Kas sa oled seal loheratsanik?"

[Rafael Joed]

Rafael maksis raamatu eest ära ja viis pilgu tüdrukule. ,,Kust sa seda võtad?" küsis ta kulmi pisut kortsutades, kuid siiski oli ta rahuliku häälega.

[Mariel Selvin]

Mariel kehitas õlgu. "Ma vaid arvan seda. Sa oled haldjas ja sul on lohelikud silmad... Mida muud ma arvama peaksin?" vastas tüdruk ning maksis enda raamatute eest.

[Rafael Joed]

Rafael turtsatas lõbusalt ja viis pilgu tüdrukule. ,,Mis mõttes 'lohelikud silmad'?" küsis ta kassa juurest pisut eemale astudes ja tüdrukut muigega jälgides. Tema päritolust ei teadnud Rafael küll midagi..

[Mariel Selvin]

Mariel muigas kõveralt. "Sul on lohele omane sära seal. Ning pupillid on sarnased," vastas tütarlaps, meenutades lohet, kelle muna ta oli kunagi leidnud.

[Rafael Joed]

,,Siis kui ma täna hommikul peeglisse vaatasin siis ma küll midagi oma silmade juures ei märganud..Aga kust sa tead, äkki ma kannan läätseid?" küsis Rafael ikka veel alla andmata, suutmata ka samas uskuda, et Mariel oli seda kõike nii kergelt arvanud. 'Kindlasti kasutab ta mõnda needust..' mõtles noormees ja viis pilgu oma raamatule.

[Mariel Selvin]

Mariel heitis pilgu poisile. "Ei kanna sa midagi. Ma ju näen seda," vastas tüdruk naeratades.

[Rafael Joed]

Rafael ohkas vaikselt ja kehitas seejärel õlgu. ,,Kes sa oled?Ma ei mõtle su nime ega midagi taolist, aga kuidas sa aru said?" küsis ta lähenedes uksele, et lahkuda, kuna raamatupoes passida kogu see aeg on ka igav ja pealegi oleks tahtnud Rafael raamatut tähelepanelikumalt uurida.

[Mariel Selvin]

"Ma leidsin kunagi lohemuna ning ma kasvatasin lohe üles. Ma mäletan teda," vastas Mariel ausalt. Ta silmitses raamatupoodi ning pööras pilgu taas poisile.

[Rafael Joed]

Rafaelil oleks justkui hing kinni jäänud kui ta kuulis tüdruku vastust. ,,Kasvatasid lohe?" küsis ta uskumatu pilgu Marielile viies ja poest väljudes, hoides tüdruku jaoks ust lahti. ,,Kuidas? sa pole isegi loheratsanik?" ei saanud noormees aru ja sulges raamatu.

[Mariel Selvin]

Mariel silmitses noormeest tähelepanelikult. "Ka meie maal on lohesid. Aga meil pole loheratsanikke," vastas tüdruk kerge muigega ning väljus poest.

[Rafael Joed]

,,Ahsoo ... Ja kust sa siis tead, et ma loheratsanik olen?" küsis ta ikka veel arusaamata. Seletus pidi ju ikkagi olema ning noormees oleks tahtnud seda teada saada. Vaikselt edasi astudes, ootas ta samal ajal, et Mariel talle omakorda kõik ära seletaks.

[Mariel Selvin]

"Sul on lohelikud silmad. Pupillid on sul küllaltki lohe moodi, ning sa oled kindlasti märganud salapärast sädet enda lohe silmades? See on ka sul," seletas Mariel ning silmitses Londoni tänavaid. Kedagi ei huvitanud need kaks noort.