Post by Cecilia Brooks on Nov 2, 2007 13:47:44 GMT 3
Kuigi enam päkapikke ja kääbikuid meie seas pole, jätan ma informatsiooni siiski alles (;
Päkapikk.
„Silmarillionis" iseloomustab Tolkien päkapikke järgmiselt: „Et päkapikud pidid saabuma Melkori ülemvõimu ajal, tegi Aulë nad äärmiselt vastupidavaks. Seetõttu on nad kivikõvad, kangekaelsed, püsivad sõpruses ja vaenus, ning taluvad raskusi, nälga ka kehalisi haavu paremini kui kõik teised Keskmaa rahvad.“
Päkapikud olid oma loomult Keskmaa kõige sõjakam rahvas: „Vanadel aegadel olid kõik päkapikud sõjakad ja võitlesid raevukalt kõigi vastu, kes neid rõhusid, olid need siis Melkori teenrid, eldarid, avarid või metsikud loomad.
Küll aga on mõningaid iseloomujooni, mis õigusega omistatakse vaid päkapikkudele. Üks neist on kättemaksu kohustus, midagi sarnast Sitsiilia vendettale ja Albaania veritasule. Kättemaks ülekohtu eest läheb edasi põlvest-põlve ja on seega päritav. Üks päkapikk võib terve oma eluea pühendada ülekohtu eest kättemaksmisele ja kui tal see mingil põhjusel ei õnnestu, siis annab ta selle kohustuse edasi oma järeltulijatele.
Teine äärmiselt intrigeeriv iseloomujoon on nende kaasasündinud immuunsus Kurjuse allutavale mõjule. Selle algpõhjuseks oli Aulë soov teha päkapikud vastupidavaks Melkori ja tema teenrite mõjutustele ning see ilmnes eriti selgelt pärast seda, kui Sauron oli andnud Teise Ajastu keskel seitsmele Päkapikukuningale Võimusõrmused eesmärgiga allutada nad oma mõjule. Paraku Sauron ebaõnnestus, kuna ainukene asi, mida Võimusõrmused päkapikega suutsid teha oli see, et nende kandjad muutusid ahneks ja hakkasid endale ihkama aina suuremaid ja suuremaid rikkusi. Tolkien ütleb niimoodi: „Kuid nad olid algusest saadik tõug, kes pani igasugusele ülemvõimule kõige visamalt vastu. Ehkki neid võis tappa ja murda, ei saanud neist teha teise tahtele orjastatud varje; ja selsamal põhjusel ei mõjutanud nende elusid ükski Sõrmus, ega elanud nad selle pärast vähem ega kauem.“
Kääbik.
Maa all urus elas kääbik. Mitte mõnes ilges räpases niiskes urus, mis on täis ussipuru ja kõdu-haisu, aga ka mitte paljas kuivas liivaurus, kus pole midagi istumise alla panna ega midagi süüa, ta elas kääbiku-urus, ja see tähendab kõiki mugavusi.”
Kääbikud armastavad aedu, puid ja talupõlde. Nad suitsetavad piipu, armastavad head lihtsat toitu ning kanda kaunistatud veste. Nad reisivad harva!
Kääbikud on tagasihoidlik ja vana rahvas, mis endistel aegadel oli märksa arvukam kui praegu. Nad on ergu kuulmise ja terava silmaga ning kuigi nad kalduvad tüsedusele ehk “kipuvad kõhtu kasvatama” ega kiirusta ilmaasjata, on nende liigutused siiski kärmed ja osavad. Kääbikud tunnevad juba ammusest ajast kunsti, kuidas kiiresti ja vaikselt kaduda Suure Rahva koperdamise eest ning on arendanud oskuse nii kaugele, et meile tundub see peaaegu nõiduslik, ehkki nõiakunstiga kääbikud ei tegele.
ääbikud on lustlik ja rõõmsameelne rahvas. Nende jalataldu katab paks tugev nahk ning jalapealseid tihe krussis karv, mis sarnaneb väga kääbikute pruuni värvi juustega, ning sel põhjusel ei kanna kääbikuid saapaid ega muid jalatseid, kui Lõuna-kihelkonna rahvas välja arvata – osad neist kannavad halbade ilmadega päkapikusaapaid. Kääbikute laiad näod on enamasti pigem heasüdamlikud kui kaunid, punapõsksed ja särasilmsed ning ablaste suudega. Üldjuhul on nad lahked ja suuremeelsed, eriti headel aegadel, kuid eks on nende nagu kõikide teiste ras side hulgas ka ahneid ja väiklasi olevusi. Nad ei armasta seiklusi ja leiavad, et need on ühed “vastikud, tülikad ja ebamugavad asjad, ei lase sind õigeks ajaks lõunalegi.” Pigem hindavad nad stabiilsust, rahulikku olemist ja vaikust ning ei ole üleliia vaimustuses ootamatutest juhtumistest. Nad on tihedas kokkupuutes loodusega; heas korras ja hästi haritud maakoht on nende lemmik, ja neil puuduvad peaaegu täiesti inimsoole omased ambitsioonid ja kuulsusejanu.
Ükski kääbikutõug pole kunagi olnud sõjakas ning pole ka kunagi omavahel võidelnud. Siiski on nad kummaliselt sitke rahvas. Neid on raske hirmutada või tappa, kui asi sinnamaale jõuab, ning võib olla armastavad nad just sellepärast nii väga häid asju, et võivad vajadusel ka ilma nendeta hakkama saada ning murele, vaenlastele või loodusjõududele säärase visadusega vastu panna, et need, kes kääbikuid ei tunne ning nende vatsadest ja täissöönud nägudest kaugemale ei näe, on reeglina kääbikute visadusest ülimalt hämmeldunud.
Kääbikuid loetakse täiskasvanuks 33-aastaselt.
Haldjas.
Haldjatel ei kasva tavaliselt näokarvu ja nad ei ilmuta mingeid vananemise märke.
( ps: kui vajad veel infot, vaata lk-d : www.keskmaa.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=21&Itemid=78 )[/color]
Päkapikk.
„Silmarillionis" iseloomustab Tolkien päkapikke järgmiselt: „Et päkapikud pidid saabuma Melkori ülemvõimu ajal, tegi Aulë nad äärmiselt vastupidavaks. Seetõttu on nad kivikõvad, kangekaelsed, püsivad sõpruses ja vaenus, ning taluvad raskusi, nälga ka kehalisi haavu paremini kui kõik teised Keskmaa rahvad.“
Päkapikud olid oma loomult Keskmaa kõige sõjakam rahvas: „Vanadel aegadel olid kõik päkapikud sõjakad ja võitlesid raevukalt kõigi vastu, kes neid rõhusid, olid need siis Melkori teenrid, eldarid, avarid või metsikud loomad.
Küll aga on mõningaid iseloomujooni, mis õigusega omistatakse vaid päkapikkudele. Üks neist on kättemaksu kohustus, midagi sarnast Sitsiilia vendettale ja Albaania veritasule. Kättemaks ülekohtu eest läheb edasi põlvest-põlve ja on seega päritav. Üks päkapikk võib terve oma eluea pühendada ülekohtu eest kättemaksmisele ja kui tal see mingil põhjusel ei õnnestu, siis annab ta selle kohustuse edasi oma järeltulijatele.
Teine äärmiselt intrigeeriv iseloomujoon on nende kaasasündinud immuunsus Kurjuse allutavale mõjule. Selle algpõhjuseks oli Aulë soov teha päkapikud vastupidavaks Melkori ja tema teenrite mõjutustele ning see ilmnes eriti selgelt pärast seda, kui Sauron oli andnud Teise Ajastu keskel seitsmele Päkapikukuningale Võimusõrmused eesmärgiga allutada nad oma mõjule. Paraku Sauron ebaõnnestus, kuna ainukene asi, mida Võimusõrmused päkapikega suutsid teha oli see, et nende kandjad muutusid ahneks ja hakkasid endale ihkama aina suuremaid ja suuremaid rikkusi. Tolkien ütleb niimoodi: „Kuid nad olid algusest saadik tõug, kes pani igasugusele ülemvõimule kõige visamalt vastu. Ehkki neid võis tappa ja murda, ei saanud neist teha teise tahtele orjastatud varje; ja selsamal põhjusel ei mõjutanud nende elusid ükski Sõrmus, ega elanud nad selle pärast vähem ega kauem.“
Kääbik.
Maa all urus elas kääbik. Mitte mõnes ilges räpases niiskes urus, mis on täis ussipuru ja kõdu-haisu, aga ka mitte paljas kuivas liivaurus, kus pole midagi istumise alla panna ega midagi süüa, ta elas kääbiku-urus, ja see tähendab kõiki mugavusi.”
Kääbikud armastavad aedu, puid ja talupõlde. Nad suitsetavad piipu, armastavad head lihtsat toitu ning kanda kaunistatud veste. Nad reisivad harva!
Kääbikud on tagasihoidlik ja vana rahvas, mis endistel aegadel oli märksa arvukam kui praegu. Nad on ergu kuulmise ja terava silmaga ning kuigi nad kalduvad tüsedusele ehk “kipuvad kõhtu kasvatama” ega kiirusta ilmaasjata, on nende liigutused siiski kärmed ja osavad. Kääbikud tunnevad juba ammusest ajast kunsti, kuidas kiiresti ja vaikselt kaduda Suure Rahva koperdamise eest ning on arendanud oskuse nii kaugele, et meile tundub see peaaegu nõiduslik, ehkki nõiakunstiga kääbikud ei tegele.
ääbikud on lustlik ja rõõmsameelne rahvas. Nende jalataldu katab paks tugev nahk ning jalapealseid tihe krussis karv, mis sarnaneb väga kääbikute pruuni värvi juustega, ning sel põhjusel ei kanna kääbikuid saapaid ega muid jalatseid, kui Lõuna-kihelkonna rahvas välja arvata – osad neist kannavad halbade ilmadega päkapikusaapaid. Kääbikute laiad näod on enamasti pigem heasüdamlikud kui kaunid, punapõsksed ja särasilmsed ning ablaste suudega. Üldjuhul on nad lahked ja suuremeelsed, eriti headel aegadel, kuid eks on nende nagu kõikide teiste ras side hulgas ka ahneid ja väiklasi olevusi. Nad ei armasta seiklusi ja leiavad, et need on ühed “vastikud, tülikad ja ebamugavad asjad, ei lase sind õigeks ajaks lõunalegi.” Pigem hindavad nad stabiilsust, rahulikku olemist ja vaikust ning ei ole üleliia vaimustuses ootamatutest juhtumistest. Nad on tihedas kokkupuutes loodusega; heas korras ja hästi haritud maakoht on nende lemmik, ja neil puuduvad peaaegu täiesti inimsoole omased ambitsioonid ja kuulsusejanu.
Ükski kääbikutõug pole kunagi olnud sõjakas ning pole ka kunagi omavahel võidelnud. Siiski on nad kummaliselt sitke rahvas. Neid on raske hirmutada või tappa, kui asi sinnamaale jõuab, ning võib olla armastavad nad just sellepärast nii väga häid asju, et võivad vajadusel ka ilma nendeta hakkama saada ning murele, vaenlastele või loodusjõududele säärase visadusega vastu panna, et need, kes kääbikuid ei tunne ning nende vatsadest ja täissöönud nägudest kaugemale ei näe, on reeglina kääbikute visadusest ülimalt hämmeldunud.
Kääbikuid loetakse täiskasvanuks 33-aastaselt.
Haldjas.
Haldjatel ei kasva tavaliselt näokarvu ja nad ei ilmuta mingeid vananemise märke.
( ps: kui vajad veel infot, vaata lk-d : www.keskmaa.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=21&Itemid=78 )[/color]
