Gothic Lolita

[johhu]

Heihei .

[Lolita Lane]

Aeg uueks jupiks


-----------


Mis edasi?

Laurie põlvitas tänaval Lolita elutu keha kõrval. Poisi pisarad olid otsas ja ta ei teadnud, mida teha. Mida teha surnukehaga? Kuidas Lolita leida? Mille siis õigupoolest võttis see uuriv pilk? Kõik kummitas ta peas ja ta ei suutnud vaigistada tuhandet mõtet, mis teda kõik korraga ründasid. Siiani oli Lauriel vedanud: ta polnud kunagi kaotanud ühtki sugulast, ei vanaema, isa, ega kedagi teist. Kuid ta teadis, et ka nende inimeste kaotamine ei oleks valusam, kui see, mida ta tundis hetkeil mil Lolita suri.

Laurie teadis, et ei saa laipa ometi säilitada, kuid tundus patt nõnda kena olend maapõue peita. Kõige vähem oleks ta aga saaud selle niisama sinna jätta, seega otsustas ta tüdruku vähemalt hetkel kaasa võtta. Elutut keha oma kätele võttes tundis poiss, et see oli jääkülm. Laip oli lumel olnud ju vaid mõni minut, kuid kogu soojus, mis peaks kaasnema eluga, isegi alles surnuga, oli kadunud.

Siiski ei lasknud Laurie ennast häirida. Toetades ühe käega tüdruku pead ja hoides teisega tema jalgu hakkas poiss oma kodu poole kõndima. Tee polnud pikk, kuid venis üsna visalt, kuna Lauriel oli külm; jope oli endiselt Lolita õlgadel. Iga minutiga jäi poisi samm aeglasemaks ja keha kangemaks, kuid ometi rühkis ta edasi. Jõudnud oma koduni kordi aeglasemalt, kui ta läinud oli, astus poiss majja ja kiirustas oma tuppa. Seal pani ta Lolita oma voodile ja eemaldas vaikselt oma jope. Kuna ta oli täiesti külmunud, pidi ta vähekeseks pilgu tüdrukult rebima ja ennast kuuma duððiga soojendama.

Kord juba jooksva vee all, üritas Laurie oma mõtteid klaarida. Kahjuks ei saa kuidagi öelda, et see õnnestunud oleks ja iga minutiga soovis ta rohkem lihtsalt veega alla minna ja unustusse hääbuda. Hääbuda nagu Lolita. Kuid tüdruk polnud ju unustatud, vähemalt kuni oli keegi, kes teadis kes ta on ja seda, et ta üleüldse on. Või oli.

Rätiku omale ümber sidunud läks poiss oma tuppa tagasi. Juba ukselt nägi ta vahepeal toimunud muutust. Nimelt hiilgas Lolita keha kahtlaselt. See hiilgus paistis tulevat seespoolt. Lokikesed kumasid ja nahk oli veel heledam ning.. eredam. Laurie vaatas seda suu ammuli lahti ja seisis uksel poosil, millega ta tuppa sisenenud oli: üks käsi ukselingil, jalg pooleldi astudes pisut kaugemale sirutatud.

Esimesest ehmatusest üle saanud, astus poiss korralikult tuppa ja sulges enda järel ukse. PiIsut piinlikust tundes leidis ta, et on endiselt poolalasti ja peaks riidesse panema. Tüdruku juuresolekul, mis sellest et surnu, oli samuti võimatu riideid vahetada, seega kahmas poiss kapist riided ja pani need vannitoas selga. Sealt tagasi tulles oli tal seljas must triiksärk ja jalas heledad püksid. Blondid juuksed olid sassis ja kergelt turris. Soovimatat raisata aega kammimisele, tõmbas poiss käega üle juuste ja vaatas uuesti Lolitat.

Nüüd kumas tüdruk veel rohkem ja oli juba hirmutav. Osa poisist tahtis jooksu pista ning lasta kellelgi teisel ära koristada laip tema voodilt. Pisut järele mõelnud leidis Laurie, et see on siiski see sama tema tuttav Lolita. Kuid kui tuttav? Tegelikult teadis ta teda ju vaid mõne tunni, kui sedagi. Kõigest tunnike tagasi oli Laurie neiut unes näinud. Kõigest tunnike tagasi kõndis tüdruk talle tänaval vastu. Ometi tundus Lauriele, et ta teadis tüdrukut juba kaua-kaua. Tegelikus oli, et ta ei teanud tüdrukust midagi eriti mõistliku. Iga teise inimese suust oleks ta jutu, mille Lolita talle rääkis, jamaks ristinud, kuid praegu ta lihtsalt teadis, et nii võimatu kui see ka ei ole on iga tüdruku sõna tõsi.

Rahulike liigutustega kõndis Laurie voodi juurde ning istus selle äärele. Iga hetkega kumas Lolita üha rohkem ja poisile tundus, et kui see valgus kuidagi välja ei pääse, siis laip plahvatab. Ja nii juhtuski! Sekundi murdosa jooksul helendas keha veel rohkem ja järsult plahvatas see miljoniks osaks. Kuid selle asemel, et oleks lennanud kehaosi või -tükke paistis see olevat vaid hästi sädelev tolm. Hääl ei kuulunud samuti plahvatusele, vaid pigem kergele tilinale.

Aga ega kõik niivõrd lihtne ka pole. Hetkel kui tüdruk plahvatas kargas Laurie voodist kiirelt eemale. Kuid kõik sädelevad osakesed olid voodile ja selle ümbrusele langenud hingas Laurie sügavalt. Mis ajast laibad lihtsalt tolmuks muutuvad? Ja veel sädelevaks? Kas ei peaks inimene koosnema lihast ja luust, mis ajapikku hauas kaob?

Laurie astus ettevaatlikult tagasi oma voodi juurde ja pistis käe tolmu. Seda polnud eriti palju, kuid kattis voodit kena ühtlase korrana. Käsi sädeleva tolmuga koos tundis Laurie rahu endasse voogavat. ta ei saanud küll tagasi oma puuduvat osa, kuid tundis end hulga paremini ja suutis nüüd enda peas ning mõtetes korda looma hakata.

Midagi peab olema veel! Ei saa olla vaid armastuse ja usalduse leidmine. Miski selles loos on valesti ja Laurie teadis, et tema peab olema see, kes jupp jupi haaval paneb kokku Lolita loo. Tema aitab ta tagasi ja on omamoodi kangelane. Poiss teadis, et ei leia Lolitat enne uuesti, kui teab selle sünge loo tagamaid ja Lolita saladust.


---------------

Nii...
Ma ei tea kui pikk see tuli, kuid see ei tulnud nii sündmusterikas kui eelmised, kuid luban et kui järjest hakkab selguma Lolita tegeli/lõplik lugu läheb asi kraadikese põnevamaks.

[Rafael Joed]

Next please:D

[Surm]

Juppp... Väga hea.... Järgmist!!!!!!palun...;D

[Lolita Lane]

Tore näha, et meeldib. Lasen siis uue jupi ka siia lahti.

------------


Hoiatus või halutsinatsioon?

Laurie pikutas oma voodis ja mõtles. Kuidagi pidi ta ju Lolita kohta infot saama. Internetist otsimise tulemuseks olid jaapanlastest tüdrukud, kes kandsid kaubamärki "Gothic Lolita". Mitte midagi tema Lolita kohta. Seega tuli leida teine viis, kuid milline ometi. Kust saada infot surnud tüdruku kohta, kes tegelikult ei eksisteeri?

Korraliku info saamiseks, peaks olema seda ka varasematest aegadest, sellistest aegadest kui veel internetti polnud. mõtles Laurie omaette. Niimoodi istudes murdis ta vaikides pead üsna tükk aega. Ja järsku ta teadis, vastus oli ju nii lihtne. Raamatukogu! Poiss leidis, et täna ta enam ei jõua ning kella vaadates leidis ta ka tõendust. Nimelt näitas väike elektrooniline vidin, et kell on pool kaks. Õhtul. Seega pole teha muud kui magama heita ja homme esimese asjana.. Oi kurat kool on ju ka veel homme. mõtiskles poiss. Õigus tal oligi; aeg oli hiline ja poiss heitis magama.

Öösel kummitas poissi Lolita. Ta nägi unes, et tüdruk tuli tagasi. Taaskord ilmus ta lumesajus ja sattus Lauriega tänaval kokku. Tüdruk oli kena nagu ikka ja nad vestlesid kaua. Kuid mingil hetkel muutus Lolita olek täielikult. Ta paistis olevat rõõmus, kui poiss talle oma tunnetest rääkis, kuid see naeratus oli kui õel irve. Ning kui Laurie lõpetas hakkas Lolita õelalt naerma ja väitis, et poiss on loll ja rumal ning armastus ei päästa teda. Siis võttis tüdruk mingisuguse hõbedast terariista ja surus selle poisi südamesse, purustades selle tõeliselt nagu ta oli seda hetk tagasi sõnadega teinud. Poiss tundis kohutavat valu...

Ja siis unenägu kadus ja ilmus uus. Ja uus oli justkui eelmise kordus. Vähemalt selle kohani, kui Laurie oma armastust tunnistas. Sel hetkel purskas Lolita, irvitamise asemel, nutma. Läbi pisarate lausus tüdruk:"Palun ära otsi mind ja ära armasta mind! Ma ei taha, et sinuga midgai juhtuks!" Selle peale pidi Laurie tahtmatult pärima:"Kuidas ma saan sind mitte enam armastada kui sa juba röövisid mu südame. Kuid su otsimise ma lõpetan, sest ma juba leidsin su!" Aga Lolita nuttis ta sõnade peale veel hullemini. See nutt oli teistsugune, kui võrrelda sellega kuidas oli ta nutnud pärismaailmas. Nüüd olid tüdruku silmad punased ja ta tundus tõelisem, siiram. Ta palus:"Ära armasta mind! Seisa vastu sellele tundele. Ma ise ei taha seda teha, aga ma hävitan su! Seda ei tee mina, vaid see kes kasutab mu keha, kuid sulle tundub nagu seda teeks mina! Su süda murudub ja siis on see minu süü, sest ma ei hoitanud sind! Seega ma hoiatan! Ära armu minusse!" Viimased sõnad karjus tüdruk hüsteerias.

Laurie ärkas üles taas külma higiga kaetuna. Ta värises tohutult. Ning esmest korda üle aastate poiss kartis, tundis tõelist jääkülma hirmu. Unenägu oli nii tõeline tundunud, et ta justkui tundis valu, kui Lolita talle südamesse torkas, ja kurbust, kui tüdruk teises unenäos tema pärast nuttis. Poiss äigas käega üle lauba ja vaatas kella. Oma suureks rõõmuks leidis ta, et tund algab paari minuti pärast. Laurie vandus nii et voodigi muutus selle pärast väiksemaks. Kiire ropsuga ajas ta ennast püsti ja pani riidesse. Kiire tegevus ei lasknud tal unenäole mõelda ja selle eest oli ta tänulik.

Kooli poole joostes tundis poiss südames valu. Kuidas ta ka ei üritanud Lolitast mitte mõelda, kummitas teda koguaeg unenäo Lolita lause, et ta hävitab ta. Kuidas saaks Lolita tema hävitada? Kes kasutab tema keha ja mis mõttes? Kas keegi teine üritab tüdrukut mängima hakata? Kui jah siis miks? Lauriel oli tuhat küsimust ja mitte ühtki vastust. Selline tunne oli talle küllaltki uudne ja ta tundis end segatuses ja eksinuna.

Terve päev tundus halvasti minevat. Koolis sai Laurie kõvasti õiendada, sest esimesse tundi ta ei jõudnudki ja järgmistes ta pooleldi magas ja segas pidevate pikkade ohetega tundi. Ta ei suutnud vastata ühelegi küsimusele, mis talt õpetajate poolt küsiti ja kogu aja oli poiss eemalolev. Ta piinas end küsimustega Lolitast ja ei suutnud millegile keskenduda.

Kui tunnid läbi said läks Laurie alguses kodu poole, kui poolel teel tuli talle meelde, et ta tahtis raamatukokku minna. Kannapealt keeras poiss end ümber ja hakkas raamatukogu poole minema. Kohale jõudnud arutas poiss endamisi, kust ta peaks alustama. Vahest sellest, kuidas ta ilmuma hakkas.. teatas talle ta iseseisvalt ja eraldi töötama hakanud aju. Osa temast mõtles kogu aeg Lolitale, seega selle osaga ei leidnud ta ühtki lahendust. Väike osa tenast funktssioneeris enam-vähem normaalselt ja see osa juhtis teda.

Alustades vanadest ajalehtedest leidis poiss üsna mitu vihjet Lolitale. Räägiti nukutaoliste tüdrukute surmast. Selle peale pidi Laurie tahtmatult muigama. Tema oli arvatavasti ainus elav hing, kes teadis, et kõik need tüdrukud olid üks ja sama isik.

Samuti leidis Laurie väikseteate, kus teatati Lolita nimeliste tüdrukute linna laskmise keelustamisest ja ka intervijuu mehega, kes oli uurniud neid juhtumeid. Ometi polnud üheski neis informatsiooni. Vähemalt mitte miidagi sellist, mida ta juba teadnud poleks. Kuid selle pärast ei andnud ta veel alla. Vahel tundus talle, et jõuab millegile lähemale. Paari tunni pärast teatas ta sisetunne, et ta jõuab kohe millegi tähtsani. Aga selleni ta ei jõudnud. Mitte sellepärast, et midagi tähtsat poleks olnud, vaid sellepärast, et raamatukogu aknast nägi Laurie Lolita kujutis. Elusuuruses oma nukukleidis ja satsides!

[Mariel Selvin]

Omg, gaazh kui hea! Uut!

[Lolita Lane]

Ema, Isa, see on Lolita

Laurie tormas ummisjalu lugemissaali uksest välja. Sealt läbi saanud tormas ta ukse poole. Raamatukoguhoidja hüüdis talle midagi, kuid poiss ei tabanud ühtki sõna. Ta jooksis kui segane, sest kartis, et kui ta kiirelt ei tee kaob Lolita ära. Või mis veel hullem, teda polnudki seal ja Laurie oli hakanud teda juba ette kujutama.Ta tõmbas kogu oma jõuga raske raamatukogu peaukse lahti ja hüppas sealt välja. Välja jõudnud jäi Laurie järsult seisma. Ta nägi Lolitat viis meetrit kaugemal, seismas selle sama akna juures, kust Laurie teda näinud oli. Poiss jäi teda lummatult vaatama. Tema jaoks aeg peatus; tüdruku nägemine võttis tal hinge kinni. Kõik tema juures oli samasugune: heledad lokid, verepunased huuled, satsiline kleit, kust vereplekid taas kadunud olid. Poisi tõi reaalsusesse tagasi tema selja taga kinni vajunud ukse tume mütsatus.

Nüüd mõistis Laurie ka suu lahti teha. Seda kül pisut ebaõnnestunult: tal õnnestus pobiseda tüdruku nimi ja sellised fraasid nagu "emm", "umm", "seda et" ja "hmknpdt". Nähes poisi kohmetust ja teadmatust mida teha, Lolita naeratas. Kui Laurie oleks pisut vähem hingetu olnud, oleks ta märganud erinevust neiu naeratuses. Selles oli mingisugune pahatahtlik, kuid vaevumärgatav helk. Ometi oli poiss liiga kinni hetkes, et Lolita oli tagasi. Naeratus Lolita näol püsis ka siis, kui ta Laurie poole astus. Ning nüüd, oli Lolita liigutamisega justkui tõestanud, et ta on päriselt seal ja olemas. See venitas Laurie naeratuse peaaegu kõrvuni ja teda valdas tohutu õnnetunne.

Sekundiga võttis poiss paigalt ning jooksis viimased teda ja tüdrukut lahutavad meetrid. Suutmata teda valdavat eufooriat valitseda, tõstis Laurie Lolita üles ja keerutas teda ringi. Oleks sel hetkel tulnud mööda seda tänavat, poleks isegi maailma andekaim romantik suutnud leida kaunimat stseeni, kui see seal oli: taaskohtumisest täielikult haaratud poiss jooksmas piltilusa tüdruku poole, poiss tõstmas tüdrukut üles ja keerutamas teda läbi tiheda lumesaju.

Seekord ei paistnud Lolita poisi puudutusest kohmetuvat. Otse vastupidi: ta heitis oma käed poisi kaela ümber ja kui poiss ta lõpuks maha pani, kallistas tüdruk Lauried kõvasti. Peale seda naeratas tüdruk enesekindlalt ja ütles:"Ma nii kohutavalt igatsesin sind. Kui ma tagasi varjuderiiki kukkusin, siis ma taipasin, kui palju sa mulle tähendad. Ometi ei suutnud ma tagasi tulles aru saada, kus sa oled. Ma küll tajusin sind raamatukogu lähedal, kuid ma ei tundud sind ära. Muidugi oleks olnud lihtsam, kui ma sind varem näinud oleks, kuid piisas sellest...," murdosa sekundi pealt Lolita vakatas. Tema õnneks ei paistnud poiss midagi aru saavat. Ja ega ei saanudki. Ta küll kuulis, kuid oli oma teadvusega uppunud tüdruku sinistesse silmadesse ja tema hääle kõlasse. Ta ei suutnud jälgida, mida tüdruk räägib. Ning see sobis Lolitale hästi.

Lõpuks Laurie ohkas, õnnis naeratus näol. "Sa ei kujuta ette, kui väga ma ehmatasin kui sa ära läksid! Ma nii kartsin su pärast. Kuidas sa nii kiiresti tagasi tulid?" küsis poiss varjamatu õhinaga. Lolita naeratus püsis endiselt, kuigi venis iga poisi lausega kraadikese laiemaks. "Varem ma muidugi ei saanud nii tihti tulla. Pidin päevi, vahel isegi nädalaid ja aastaid puhkama, enne kui suutsin taas siin maailmas materialiseeruda. Kuid nüüd oled ju sina! Mul on põhjus ennast varem koguda." Lauriele vastus ilmselgelt meeldis. Unenägu, mis oli teda terve päeva kummitanud, oli ta peast justkui peoga pühitud, nagu ka sealt tulnud hoiatus.

Peale pisikest vaikust ja õnnelikku üksteisejõllitamist, küsis Lolita:"Kas lähme nüüd? Me ei saa ometi igaveseks siia lume kätte seisma jääda." Laurie vastas õnnelikult:"Jah, lähme. Lähme... minu poole! Esitleme sind mu vanematele, kui mu tüdruksõpra või midagi sellist ja siis ütleme, et su vanemad sõidavad õhtul ära ning sa ei taha kodus üksinda olla ja sa jääd niikauaks meie poole Hiljem.. Hiljem võime valetada, et su vanemad said surma.. Natuke dramaatiline, kuid nad ei hakka sind välja ajama." Poisi silmad hõõgusid tegevusest, plaanidest ja õnnest. Lolita noogutas selle idee peale rõõmsalt pead.

Laurie võttis natuke kohmetult Lolital käest kinni ja hakkas teda endaga kaasa viima. Selle asemel, et poisi käest kinni võtta võttis Lolita Lauriel ümbert kinni ja pani oma pea ta õlale. Laurie oli sellisest teguviisist küllaltki üllatunud, sest kunagi oli tüdruk peaaegu põlanud meessoost isikute puudutust. Tüdruk paistis ka jutukam. Ehmatusega avastas poiss, et Lolita käsi on jahe ning kui see tema ümber on tekivad külmavärinad. Ometi vaatas Laurie selelst mööda ja pani oma käe Lolita ümber. Nii hakkasid nad siis astuma.

Jõudnud maja juurde nägi Laurie oma ema aknast vaatamas. Ema nägu oli murelik ja ta vaatas kahtlustavalt poisi käevangus olevat Lolitat. Pisike närvilisus puges Laurie juurde. Ometi ei lasknud ta ennast heidutada ja juhatas Lolita trepist üles. Ukse lahti teinud, nägi ta enda ees seismas oma ema ja isa. See ei tõotanud tavaliselt head. Kuid polnud midagi teha. Laurie ema ütles:"Su õpetaja helistas täna. Sa ei olevat läinud esimesse tundi ja saanud kahes aines tunnitöö ühe! Mis toimub Laurie?" Laurie luuletas pika loo sellest kuidas tal oli paha olla ja ta kavatses koju jääda, kuid otsustas siiski kooli minna, kuid jäi valutava pea pärast hiljaks ning ei julgenud tundi segama hakata. Ometi olevat tal terve päeva paha olnud. Laurie vanemad paistsid selle vastusega rahulduvat ning pöörasid oma küsivad pilgud Lolita poole. Laurie kohmetus, seda kohta oli ta kartnud, kuid enam polnud tagasiteed."Ema, Isa, see on Lolita."

[Surm]

Veel... veel... Dšiisus... nii hea on...!!!!!;D Jätka samas vaimus!

[Mariel Selvin]

Ruttu uut, saa aru! Super!

[Lolita Lane]

Ahjaa üks asi enne uut juppi. See on eelviimane.

Kahtlused

Läks üsna tubli tükk aega, enne kui Laurie sai oma vanematele korralikult ära seletatud, miks on Lolita nende poole jäämine nõnda oluline. Poisi vanemad olid vaatamata oma jõukusele piisavalt vanamoelised ja kahtlustasid kaua. Lauriel oli juba üsna piinlik ja ta soovis, et saaks vanematele eraldi seletada. Neile oleks olnud vaja ajada väga erinevat juttu. Emale armastusest ja õrnusest ning isale sellest, kuidas ta siiski on poiss ja ta ei ole selline, kes koolis mööda seinu roomab, nii et ükski tüdruk teda ei märka. Peale pikka mõtlemist, samal ajal arusaamatult pudistades, leidis Laurie lõpuks õige versiooni oma väiksest valest ja suutis oma ema sulama panna väikeste vihjetega, mis näitasid, et ta hoolib väga Lolitast. Ometi oli sõnum pikitud jutu sisse nõnda, et sellest ainult naissoost isikud aru saaks. Nendest vihjetest aru saades naeratas Lolita oma irvitavat naeratust. Tüdruku silmades jooksid mustad helgid ja ta oli kuidagi põrgulik. Isale seletades, miks on vaja et Lolita sinna jäeks, vaatas Laurie Lolita poole ja tüdruku irve kadus ja ta näol oli vagatsev ja ingellik ilme. Lõpuks jäid mõlemad vanemad rahule ja lubasid noortel ülemisele korrusele minna.

Laurie tuppa jõudes potsatas poiss oma voodile istuma. Temast õhkas rahulolekut. Kuid kui ta istuma tõusis nägi ta, et Lolita seisab uksel ja ei tule sisse. Laurie küsis:"Kas sa sisse ei kavatsegi tulla?" Lolita naeratas oma kaunist naeratust, kust oleks iga tüdruk tabanud võrgutaja noodikese, kuid millest poisid aru ei saanud ja lihtsalt selle pärast langesid. "Sa pead mu ise sisse kutsuma." Laurie oli piisavalt lugenud ja ütles naeru alla surudes:"Kas sa oled mingi vampiir või? Vajad mu palvet tuppa tulekuks, et mind siis verest tühjaks imeda?" Lolita naeratas. "Just seda ma tahangi. Sinu verd, otse südamest paluks," ütles ta surmtõsiselt. Laurie purskas naerma ja ütles:"Jah, palun, Lolita astu palun edasi." Säravalt astus tüdruk nüüd tuppa ja istus graatsiliselt Laurie voodile.

Tekkis piinlik vaikus. Mõlemad istusid, või vähemalt pooleldi. Nad vaatasid üksteist pikalt. Laurie tundis tugevat soovi tüdrukut suudelda, kuid ta ei tahtnud, et too jälle kaoks, sest tema midagi valesti teeb ja seega hoidis ta ennast tagasi. Ometi oli paari hetke pärast Lolita see, kes poissi suudles. Vaatamata oma headele kavatsustele haaras see Laurie täielikult ja ta vastas tüdrukule kogu oma õrnuse ja hella armastusega. Kui nad üksteisest eemale tõmbusid olid mõlemad kui vaimudest viidud. Järgmine suudlus polnud sugugi enam nii hell. Laurie tundis kuidas õrnast armastusest õrna ja tagasihoidliku tüdruku vastu, sai vaikselt ja osaliselt kirg selle julge tüdruku vastu, kes teda tema voodil istudes suudles.

Nii järjest rohkem üksteise embuses olles unustasid mõlemad oma teadvuse. Ometi maandus ta järsult tagasi maale, kui ta tundis mingisugust telepaatia sarnast asja. Ta kuulis oma peas Lolita häält, mis erines nõnda tugevalt sellest Lolitast, kes teda parajasti suudles. See hääl värises ja oli täpselt see õrn, igal hetkel peaagu murduva häälega Lolita, keda ta oli kohanud eelmine päev. Ometi ei suutnud poiss eraldada ühtki sõna, kuid ühel hetkel sai ta pildi sellest saatanlikust naeratusest, mis oli tema kaisus oleva Lolita näol nii mitu korda märkamatult olnud. See ehmatas teda ja ta proovis saada selgust, küsides vastu, kuid juba oli kadunud olemus ja teadvus tema peast.

Laurie tõmbus Lolitast eemale. Tüdrukul oli väga küsiv nägu. Poiss vastas lihtsalt:"Ehk ei ole see õige. Äkki ma saadan su kogemata tagasi sinna varju-ma-ei-tea-kuhu. Ma ei taha, et sa uuesti kaoks." Ta üritas varjata ehmatust ja ootamatut viha, mille tekitas arvamus, et Lolita on teda kuidagi petnud. Lolita aga paistas kuidagi pettunud olevat. Ta oli olnud väga lähedal oma eesmärgile ja nüüd oli see sekundimurdosaga käest libisenud.

Kuigi polnud veel eriti hiline tund, avaldas Laurie soovi magama minna. Selle peale viskas Lolita ennast graatsiliselt tema voodile pikali. Laurie tegi grimassi, mis väljendas kahetsust ja varjatud vastikust selle idee vastu ning hakkas voodi alt välivoodit välja tõmbama. Ta pani selle üles ning tõi teki ja lina. Kui tüdruku ase oli üles tehtud ja Lolita oli sinna heitnud, pani Laurie talle teki peale ning ootas kuni tüdruk silmas sulges. Siis läks ta toast välja. Oma isa tagant suitsu pihta pannud, läks ta rõdule. Se oli väga ebatavaline, sest Laurie oli alati väga suitsetamise vastu olnud. Kuid nüüd aitas see täiesti endast väljas poisil rahuneda ja just seda oligi vaja, et selgelt mõelda.

Mõtles mis ta mõtles, kuid välja ta ei mõelnud. Ta ei suutnud unustada kuumi suudlusi ja tüdruku põskede pehmust, mis tagantjärele mõeldes oli nii külm. Tüdruk oli kogu aeg külm. Kuid miks ometi? Poiss tajus nüüd selgelt, et see Lolita ei ole päris see, keda ta kõigepealt kohanud oli. Kui väga soovis Laurie natukenegi selgust. Kuid üht ta teadis. Ta teadis, et selleks et kasvõi pisutki aimu saada mis toimub, selleks oli tal vaja teada kuidas saaks Lolita igaveseks maale, tema juurde jääda. Mingi viis oli kindlasti.

Lõpuks tundis Laurie tõesti väsimust ja ta läks samuti magama. Ta ei usaldanud tegelikult Lolitaga samas toas magada, kuid uni võttis võimust ning Laurie vahetas vannitoas riided ja heitis voodisse.

[Mariel Selvin]

Nii hea. Uut .

[Mia Marshall]

See on osa, mida ma varem polnud lugenud. Khuradi hea jutt, anna viimane osa ka.

[Surm]

Veeeeeelll!!!!!;;D Super..

[Mariel Selvin]

Uut osa!!!

[Lolita Lane]

Okey. pead alla. See on viimane osa nii et jah mõnnat lugemist


Lõpuni välja!

Laurie ärkas oma toas. Uni oli olnud nii hea, et ta ei tahtnud kuidagi ärgata. Ringutades keeras poiss pead. Ja pidi ehmatusest kiljuma pistma. Lolita oli oma voodis, kuid ta oli veel kahvatum kui tavaliselt ja ta nägu oli täis õudu. Laurie kargas Lolita voodi juurde. "Mis viga? Kas midagi on pahasti?" küsis poiss kabuhirmus. Kuigi ta teadis, et see ei ole õige Lolita, tundis ta hirmu. Tüdruk sosistas:"Nad tahavad, et ma tagasi läheksin. Ma ei oleks tohtinud nii kähku tagasi tulla. Mul pole neile enam energiat anda ja kui homme õhtul saab kell 12, siis.. siis ma.. ma.." Ning ta hääl murdus. Laurie hakkas edasi tagasi kõndima, kuid hüsteeria ei lasknud tal selgelt mõelda.

Lõpuks jäi ta seisma ja heitis pilgu Lolitale, kes justkui ootas, kuidas poiss reageerib ja mida teha kavateb. Siis istus Laurie maha ja vaatas Lolitale silma. "Räägi mulle kõik ära," ütles ta ning ta hääl ei lubanud vastuvaidlemist. See oli käsk.

Ning Lolita hakkas rääkima:"Tegelikult ma ei saa nii tihti materialiseeruda. Ma pean jõuvarusid säästma. Selleks, et ma võiksin ma peal olla, pean ma loovutama varjuderiigile oma energiat. Vahel olin ma ära sada aastat, et mul oleks piisavalt energiat, et siin vastu pidada ja leida inimene, kelle ma nüüd olen leidnud sinu näol. See on justkui tasu parkimise eest. Mida kauem olen ära, seda rohkem energiat pean ma ära andma. Kord paarisaja aasta eest ma ei läinud tagasi, kui mu energia otsa sai. Ma ei saanud neile enam maksta, kuid mu trots hoidis mind maa peal. Lõpuks tulid nad mulle järele. Ma ei taha seda mäletada. See oli kohutav. Siis sidusid nad mu pitsatiga, mis tegi karmimaks mu reeglid maa peal olemise ja needusest vabanemise suhtes. Ma ei tohi maa peale tulla rohkem kui korra kolme päeva jooksul. Nii suudan ma vastu pidada ühe päeva. Tegelikult saab see päev täis täna õhtul. Sinu arm annab mulle lisaenergiat, kuid mitte piisavalt. Ma tunnetan seda. See saab otsa homme õhtul kell 12. Siis tulevad nad mulle uuesti järgi, sest tegelikult peaks ma täna lahkuma."

Laurie oli kuulanud vaikselt ja kannatlikult. Ta tunnetas, et tüdruk jätab midagi rääkimata. Ta keris kiirelt läbi kogu jutu, mis talle räägitud oli. Siis ta küsis:"Kuid kuidas sa saad needusest vabaneda? Selleks on moodus eks ole? Enne pidid sa leidma puhta inimese, kes sind armastaks ja keda sa ka armastaks. Millised on karmimad moodused?" Lolita tegi nägu, mis väljendas selget soovimatust edasi rääkida.

Kui Laurie oleks ta mõtteid lugeda saanud, siis oleks ta teadnud, et see on teeseldud ja üle kõige maailmas tahab Lolita lausuda need saatsulikud sõnad.

"Enne saatusliku tundi peab armastaja lööma pistoda enda südamesse, sest ainult tema puhta armastusega segatud südameveri saab anda uue elu neetule. Armastuse veri annab igavese elu!" Natuke aega oli Lolita vait. Kuid kui ta nägi õudu Laurie näos rääkis ta kähku edasi. "Siis saan ma su ravitseda. See on minu maagia. Ma olen seda kaua täiustanud, sest teadsin, et ma ei taha jääda siia maailma ilma armastuseta! Ma saaks su päästa. Kuid ma ei saaks iial sult paluda, et sa lööksid pistoda oma südamesse minu pärast. Ma parem lasen neil ennast varjuderiiki igaveseks sulgeda ja mitte kunagi enam naasta, kui paluda sul seda teha." Mõtteis soovis ta aga, et poiss teda parandaks. Ja seda too tegigi. "Ei, ma pean su päästma. Kuidas ma saaks seda mitte teha? Siis elaksin mina ilma armastuseta. Ma olen nõus seda kasvõi tuhat korda tegema, kui sa ainult igaveseks minuga jääda saaksid!" Poiss oli pimestatud olukorra lootusetusest ja ei teadustanud endale, et ta lubab parajasti oma elu valele Lolitale.

Nii seletaski Lolitale Lauriele maagilise ringi olemust ja rituaali, mille poiss pidi läbi tegema. Laurie oli väga hirmunud, kuid ta ei näidanud seda välja ja oli valmis minema lõpuni. Tüdruk seletas, et ettevalmistused võtavad tal aega ühe ööpäeva. Soovimata jätta poisile ruumi kahtluste jaoks ütles ta:"Siis oleme me igaveseks seotud! Siis ei saa ma ilma sinuta elada!" See viis viimsegi kahtluse ja nad pidid seda tegema järgmine päev õhtul kell 10!

Nii läks terve päev. Lolita käis iga natukese aja tagant kuskil ära ja valmistas ette rituaali. Õhtul magama heites olid mõlemad närvilised ega saanud eriti und. Kui õues hakkas juba valgeks minema, sulgesid noored silmad ja vajusid rahutusse unne.

Kell oli kõvasti üle keskpäeva, kui Laurie ärkas. Lolita oli taas läinud ettevalmistusi tegema. Poisi rahutus kasvas iga hetkega. Ta kartis ja tahtis seda teha.

Lõpuks tuli Lolita tagasi ja teatas, et kõik on valmis. Nüüdseks oli kell juba 6 õhtul. Räägiti kõik veel kord üle ja hakati minema.

Peale pikka läbi lumesaju kõndimist jõudsid Lolita ja Laurie linnaäärele. Sealt edasi oli suur ja paks mets ning sinna nad suundusidgi. Metsas oli suur ümmargune lagendik, mille sees oli pisut väiksem kividest laotud ring. Lolita võttis kaugemal oleva kivi pealt hõbedase pistoda ja andis selle Lauriele. "See ongi iidne pistoda. See on üleni hõbedast ning purunematu." Kui kell sai kümme astus Laurie ringi. Ringist pisut kaugemale jäi Lolita seisma.

Laurie kartis. Ta süda tahtis hirmust välja hüpata. Kuid ta läks lõpuni. Kindlust otsides hoidis Laurie pistodast kõvemini kinni. Siis hakkas ta lausuma loitsu, mis oli vajalik Lolita maapeale toomiseks. "Ma sulen ringi!" hüüdis ta ja tegi pistodaga kiviringi veel ühe ringi. "Ma loitsin aega!" Poiss tõstis noa pea kohale ja tegi sellega kellaosuti suunas ringi. Puud lõpetasid sahisemise, kuid nende ladvad olid kaldu. Aeg oli peatunud. "Ma toon elu!" Ning ta osutas pistodaga Lolita poole.

Laurie pidi ehmatusest ringist välja kukkuma. Ringist väljas seisis kaks Lolitat, mõlemad peksmas hõbedast barjääri, mis neid eraldas. Mõlemad lõpetasid kui nägid, et Laurie nende poole vaatab. Poiss oli unustanud, et teeb kõike valeLolita jaoks! Kuid nüüd eristas ta selgesti üht ja teist. Vale-Lolita ei vaevunud oma irvet ja saatanlikku pilku varjama. Õige Lolita oli aga nutma puhkemas. Vale-Lolita hüüdis Lauriele:"Sa pead rituaali lõpetama! Enam ei saa sa taganeda! Kui sa ringist välja astud sureme me kõik!" Laurie vaatas küsivalt Lolita poole:"On see tõsi?". Ja Õige Lolita noogutas:"Jah.. Nüüd tuleb rituaal lõpetada!"

Kui Lolita oleks vaid teadnud, et see ei olnud õige rituaal. Kui ta ei oleks kindel olnud, et see oli armastuse rituaal, mis pidi vanduma armastust. Kui ta oleks vaid teadnud, et Laurie sooritab surnute rituaali. Kui Vale-Lolita poleks teinud saatusliku viga. Kui Vale-Lolita oleks teadnud, et isegi kui poiss rituaali lõpetab on see mõeldud ehtsalt Lolitale, kuna too armastas vaid teda. Kui vaid... kui vaid see lugu läheks edasi...


Laurie jätkas rituaaliga. "Ma tapan hääled!" Ta tegi rist mõlema Lolita suu poole. Nüüd ei saanud kumbki enam midagi öelda. Ja sellel hetkel märkas Lolita, et see on vale rituaal. Ta mõte töötas palavikuliselt. "See on vale rituaal. Ta loitsib Deemoni surematuks inimeste maailma! Ta tapab nii enda kui minu!" Vale-Lolita oli rahul "Noh veel natuke. Kui pistoda läbistab su südame olen ma kõikvõimas. Ma saan kogu oma jõudu siin maailmas kasutada. Isegi selle plika ilmumine ei takistanud mind. Ma vallutan maailma. See maailm on minu. Nad kõik surevad!"

Laurie tõstis pistoda kõrgele oma südame kohale. See oli lõppemas. "Ma annan igavese elu neetjale! Mu südameveri! Neetu saagu teise ilma! Mu südameveri! Minu veri toob elu! Elu! Elu! MINU SÜDAMEVERI!" Ja Laurie lõi pistoda oma südamesse.

Aeg tuli tagasi. Lolitade veheline barjäär kadus. Kuid Vale-Lolita süttis põlema! Poiss oli sõnad segamini ajanud! Nüüd oleks õige aeg selgituseks. Nimelt selleks, et deemoni plaan oleks läbi läinud oleks pidanud Laurie Neetule igavese elu andma ja Neetja varjudeilma saatma. Surma rituaal oli ümber pööratud! Keegi polnud seda varem teinud, kuid deemon hävis, sest tema oli Neetu.

Kunagi ammu needis kummaliste võimetega sündinud tütarlaps ome tütart tapva deemoni. Kuid loits läks viltu ja koos deemoniga needis ta ka oma tütre. Deemon ja naise tütar pidid käima kordamööda maa peal ja proovima panna kedagi endasse armuma. Oma südame kohaselt pidi olema kas vastuarmastusega või ilma selleta. Aastaid käisid need kaks maa peal. Deemon ja Lolita. Neetud ja Neetja tütar, kelle ema surm tegi temast Needja.

Deemon põles. Iga hetkega, mis tema põles, muutus Lolita rohkem inimeseks. Ta sai tagasi oma keha ja tunnetuse. Kõik oli korras. Kui kas siiski. Hetkega oli deemon kadunud ning Lolita elus ja.. surematu. Kui kõik ei olnud korras. Ringi keskel lebas surma lävel Laurie. Lolita jooksis tema juurde ja haaras ta pea oma käte vahele. "Laurie.. Ei, palun! Laurie!" Laurie avas oma silmad ja vaatas Lolita sinistesse silmadesse. Ta tundis, kuidas rahu temasse voogas. Ta sai tagasi selle mille Lolita uuriv pilk oli kunagi võtnud. Ta sai tagasi hinderahu, kuna oli tapnud deemoni. Ta tõstis viimase jõuraasuga käe, pani oma sõrme Lolita lõua alla ja suudles teda.


Vaim ja Vireleja

Keegi ei julge minna sellesse metsa. Seal kummitab. Piltilus tüdruk kõnnib mööda metsa ja nutab taga oma armastust. Ta ei ole elus, kuid ta ei sure. Ta on surematu surnu. Ta vireleb kahe maailma piiri peal ja ei tunne kumbagi. Teda jälitab noore mehe vaim. Käes hõbedane pistoda heljub ta tüdruku järel, särk vereplekiline. Nad on üksteisele nii lähedal, kuid nad ei ole enam kunagi koos ja nad virelevad maailma lõpuni.

Lõpp