Gothic Lolita

[Lolita Lane]

[glow=red,2,300]See on siis üks minu jutt. Oma kasutajanime jaoks sain inspi siit Panen üles jupikeste haaval.[/glow]

Gothic Lolita

Proloog

"Kui vana sa oled?
Mina olen vanem kui sa iial olema saad.
Olen surnud oma tuhat aasat,
kuid elanud ainult kaks või kolm.
Enam ei ole mul midagi selle vastu, et öelda:
Minu elu sai lõpu sinu käe läbi.
Mõrv kus keegi ei sure"

- Lolita


Kunagi ammu

"Kutsuge nad tagasi! Enam pole vaja otsida, me leidsime ta!"
See hüüe pärines paarilt kolmekümneaastaselt naiselt.

On aasta 1876. Taaskord läks kaduma väike tüdruk. Viimaste aastate jooksul on Londonis taas kaduma hakanud väiksed, nukuvälimusega tüdrukud. Aegamisi on tüdrukud vanemad välja näinud, kuid alati on neil seljas armsad satsilised nukukleidid, lokitud juuksed ja vaat et portselanist näod. Need tüdrukud pole kunagi kohalikud. Nad tulevad linna ja võluvad inimesed enda ümber. Tundub, et kordagi pole tüdrukud pidanud linnas vastu kauem kui kolm päeva. Alati on inimesi, kes hakkavad endalegi teadmata põhjustel teda otsima ja alati leitakse tüdruk surnuna. Laibad on iga kord märkimisväärselt sarnased. Riietel on vereplekid, kuid ilme nende nägudel peegeldab tõelist rahu. Nii ka seekord.

Kolm naist vaatasid nukutaolist tüdrukut. See tüdruk nägi kehakujult välja kui 17-aastane lühike neiu, kuid riietus oli kui kolmeaastasel, kelle tähtis proua on riidesse pannud kui nuku. Naised vangutasid päid. Tüdruku kleit oli tihedalt vereplekiline, kuid ta nägu oli rahulik. Kui poleks olnud seda kaunist nägu poleks keegi julgenud laipa puutudada, kuna see nägi välja kui jõhker ja võigas mõrv.

Peale pikka vaikust avas üks naine suu:"See on jube. Kust nad tulevad, kuidas nad alati niimoodi surevad?" Teised raputasid teadmatuse märgiks pead. "Mis ta nimi oli?" küsis teine naine, vastust juba ette aimates. "Lolita, jälle Lolita" vastas kolmas.

Peale minuteid vaikust saabusid ülejäänud otsijaid. Läbi aastate otsis neid tüdrukuid järjest rohkem inimesi. Verest läbiimbunud kleidiga tüdrukut vaadates laskus kõigi tema ümber seisjate kohale vari. "See ei lähe. Ma annan linnavahile korralduse mitte enam selliseid tüdrukuid sisse lasta. Mitmes see juba on? Kolmas sel kuul?" avaldas arvamust üks otsijatega liitunud minister. "Kui ta kuidagi peaks sisse saama on kõigil keelatud temaga suhelda, talle abi pakkuda!"

Inimesed läksid aeglaselt laiali, kohalik politsei viis laiba minema. Justkui oleks tüdrukud kuulnud, et enam neid sisse ei lasta lõppes nende tulemine Londonisse. Inimesed hakkasid neid pelgama kui surmakuulutajaid. Nende surnud olekust ja alalisest nimest Lolita, said nad ühise nime: Gothic Lolita.


Lolita naaseb

London, tänapäev.
Keset oktoobrilund vantsis heledapäine poiss koolimaja poole. Astunud uksest sisse pühkis poiss oma näolt ja juustelt lume. See poiss oli Laurie. Koolis populaarne ja kena väljanägemisega poiss tegeles spordi ja muidu ilusolemisega. Kuulnud kella tormas ta koos üleriietega klassi. Tavaliselt ta hiljaks ei jäänud, kuid tavaliselt polnud oktoobris ka lund. Jope seljakotti peitnud ja maha istunud jäi poiss enda ette vaatama.

Kõrvalpingist müksas teda pruunijuukseline poiss, David. "Täna õhtul klubisse lähme, naistemees?" oli poisi küsimus. Laurie muigas:"Naistemees või asi. Aga kindlasti lähme, jah muidugi. Kusjuures, mis ma tahtsin sulle rääkida, et ..." Poisi katkestas sisse astunud õpetaja. "Palun vaikust, alustame tunniga!" Laurie pööritas silmi ja keeras ennast näoga õpetaja poole.

Kell oli neli, kui poisid lõpuks koolimajast välja läksid. Leppinud kokku, et saavad klubi ees kokku kaheksa läks igaüks eri suunda. Laurie läks koju. Ta pere elas üsna jõukas majas, Londoni ühes rikkamas rajoonis. Visanud oma koti voodile hakkas poiss telekat vaatama. Klõpsinud läbi kõik kanalid, mis olemas olid ja ikkagi midagi meelepärast leidmata, keeras poiss ennast voodis sellili ja jäi lage vahtima.

Vaiksesse unne suikunud, keeras poiss ennast küljele. Ta nägi unes armsat, umbes omavanust tüdrukut. Tüdruk kõndis läbi lumesaju, seljas vaid lühike kleidike. Kleit oli samuti imelik: korsetiga ja hästi kahar. Järsku jäi tüdruk seisma ja vaatas otse Laurie poole. Tema pilk tungis läbi hinge ja südame otsides valesid.

Laurie ärkas ehmatades. Ta laup oli kaetud külma higiga ja ta värises. Küllatki tugeva 18-aastase poisi kohta oli see veider. Hetke rahunenud ja kella vaadanud vandus poiss mahlakalt. Ta pidi poistega poole tunni pärast kokku saama. Kiirelt koolivormi teksade ja T-särgi vastu vahetanud haaras ta oma telefoni ja rahakoti, toppis need õlakotti ja tormas uksest välja.

Enam lumi ei tuisanud. Nüüd langes seda suurte pehmete rätsakatena ja muutis nähtavuse üsna kehvaks. Laurie kõndis kiirelt ja enesekindlalt. Järsku peatas teda aga justkui nähtamatu barjäär; ta nägi unenäotüdrukut läbi lume tulemas. Tüdruk oli lausa viirastuslik. Poiss tundis kuidas ta südamelöögid kiirenevad ja hing kinni kippus jääma. See on ainult unenäo järelkaja, teda pole olemas.. mõtles poiss palavikuliselt.

Kuid tüdruk oli seal. Poisini jõudnud jäi ta seisma. Neiu värises silmnähtavalt. Lauriel hakkas häbi; see on ju lihtsalt keegi eksinud tüdruk. Ta küsis:"Kas sul on külm? Oled sa eksinud?" Vastuseks sai poiss noogutuse. Vaatamata sellele, et tal endal jope all vaid T-särk oli andis poiss oma jope tüdruku õlgade ümber. Ta pani käe tüdruku õlale, mille peale neiu võpatas. Poiss juhtis temast kinni hoides tüdrukut edasi. Peagi jõudsid nad sinna, kus Laurie pidi oma semudega kokku saama.

Laurie jäi seisma ja nad ootasid.
Teadmata, mida teha või öelda poiss küsis:"Mis su nimi on?"
Ja esimest korda avas tüdruk suu:"Lolita. Gothic Lolita."

[Mariel Selvin]

Lahe. Jätka.

[Mia Marshall]

Sa tead et see on mu kõige lemmikum asi üldse.
"Teadmatta, mida teha või öleda poiss küsis:"Mis su nimi on?""
Teadmata ja õelda on väiksed näpukad sees.
Üldiselt on väga mõnus jutt ^^

[johhu]

Hmhh, ja ma märkasin , et sinulgi on vead sees (Mia) ikka öelda , mitte õelda .

Ma olen lugenud seda . Mulle siiani ei meenu , kas seal oli veel osi või ei , aga ikkagi . Väga hästi kirjutatud ikkagi .

[Rafael Joed]

Hea jutt (y)
et siis , jätka

[Lolita Lane]

[glow=red,2,300]Christyn kas sa Interlunimi Instituudist oled kuulnud?
osasid tuleb veel ja kohe varsti. Katsun ka vead ära parandada

Natuke hiljem:

Et siis juba tuleb see uus jupp aj siin ta siis on [/glow]

Uuesti lahkuda?

Laurie naeratas kõveralt. Tüdruku nimi oli pisut naljakas. Lolita kõlas kuidagi jaapanipäraselt ja see sõna Gothic seal ees. Väheke imelik, kuid ehk on ta välismaalane.. mõtles poiss, ja seega ka kuskilt eriti soojalt maalt, kui ta selliste riietega ringi käib. Poiss takseeris Lolitat pilguga. Kleit oli poole sääre peale, kuid hästi kahar. Seelikuosa all oli mitu kihti riiet. Korsett oli kõvasti ümber tüdruku piha kinni nööritud ja õlgadel olid väiksed varukad, mis olid pigem ilustuseks, kuna need olid nõnda õhukesest siidist. Kleidi materjal tundus kallis, kuid ometi kuidagi vana. Kleit oli peamiselt must, kuid seeliku alumine osa, lilled korsetil ja varukaääred olid valged. Tüdruku juuksed olid nukulikult lokkis ja nii heledad, et peaaegu valged. Ometi oli nende toon soe. Tüdrukul olid jalas valged põlvikud, mille tagasosas, kannast kõrgemal, olid mustad lehvid! Jalas olid tal veel väiksed mustad kingad, mis olid kui lasteraamatust printsessi jalast võetud.

Sel ajal kui Laurie Lolita välimust uudistas, vaatas tüdruk kauge pilguga ringi. Ajapikku oli poisil juba imelik olla. Ta üritas Lolitaga juttu teha küsides:"Kust sa tuled? Miks sa nii õhukeselt riides oled? Saan aru küll, et tavaliselt Londonis lund ei saja, kuid ometi on siin vahel üsna külm." Lolita keeras aeglaselt, otsekui oma maailmast tagasi pöördudes, pead. Peale hetkelist pausi ta vastas:"Ma tulen varjude riigist. Olen sellise riietusega nii kaua ringi käinud kui mäletan. Olen kül aja möödudes kasvanud, kuid kleit on kuidagi koos minuga kasvanud."

Laurie vaatas neiut imestusega. Varjude riik? Kasvav kleit? Sellel tüdrukul kas on pööningul midagi väga korrast ära, või on ta hetkel lihtsalt ðokis. Kui ta uuesti tüdruku poole vaatas nägi ta, et Lolita vaatab teda ainiti. See pilk võttis kõhedaks. Poisil tekkis samasugune keerav tunne, kui unenäos. Selline tunne, et tüdruk näeb iga tema valet ja pahet. Ometi paistis tüdruku nägu olevat leebe. Ja kaunis, kui nukul leidis Laurie ennast mõtlemast.

Peagi hakkasid nurga tagant paistma mehekujud. Kui kogud lähemale jõudsid oli näha, et need on kolm poissi - Laurie sõbrad. Poisid vaatasid Lauried ja küsisid:"Hull poiss, kus su jakk on? Sa külmud ära ja usu sinisena sa kena välja ei näe." Laurie muigas mõrult ja nõksatas peaga Lolita poole, kellel oli endiselt poisi jope õlgade ümber. Seda näinud vilistas David kiitvalt:"No on alles tibi..!" Sellega teenis ta Laurielt matsu mööda pead. "Kes see on ja kust mina sellise saan?" küsis David Lolitat hindavalt vaadates. Laurie aga üritas teemat mujale viia öeldes:"Pärast räägin. Kas lähme sisse?" Seda ei saanud David endale kaks korda öelda lasta.

Kui kõik viis olid klubis ilmus nende juurde järsult kamp neist pisut nooremaid plikasid. David sositas:"Kurat, kuidas nad teadsid, et me siin oleme..?" Laurie raputas teadmatuses pead ja pani uuesti käed Lolita õlgade ümber, tehes nägu, et on koos temaga ja talutas tüdruku leti äärde istuma. Ta ütles:"Kas sul on kuhugi minna? Kas tahad ehk süüa?" Lolita vastas talle:"Ma ei tea, kas mul on vaja kuhugi minna. Tavaliselt saadetakse mind enne tagasi. Kõht tühi... Ma ei tea. Ma ei tunne küll nälga." Laurie katsus asja seedida. Muidu ta eeldas, et tüdrukul pole seega kõht tühi, kuid ta kutsutakse tagasi? Kuhu ometi? Sa ei taha ju, et ta ära läheb.. ütles vaikne hääleke poisi peas.

Pisut aega leti juures istunud oli suutnud Laurie endale ühe joogi sisse ajada ja äraoleval pilgul Lolitat vaadata. Järsult ilmus nende kõrvale David, kes oli ilmselgelt endale viina või kaks ülearu sisse ajanud. Ta vaatas Lolitat igatseva pilguga ja küsis:"Kas kenake tahab minuga tantsida?" Lolita keeras pea Davidi poole ja vaatas teda pikalt. Laurie tundis juba seda uurivat, sisemusse ulatuvat pilku, kuid David vaatas rumalalt Lolitale otsa ja küsis:"Mis on? Miks sa vahid niimoodi?" Järsku aga kadus keskenduv ilme, millega Lolita oli poissi vaadanud ja ta paistis ehmunud. Ta üritas Davidist silmnähtavalt kaugemale hoida, kuid too paistis selle peale solvuvat. "No mis on? Mina ei kõlbagi või?" küsis ta häälekalt ja vihaselt. Ta haaras tüdruku näost, kindla plaaniga tüdrukut suudeldda ja pani samal oma käe tüdruku säärele.

Lolita kahvatus kohutavalt. Nähes tüdruku näoilmet lükkas Laurie Davidi eemale. Ta küsis Lolitalt:"Mis viga? Ausalt ta ei tule sinu juurde enam! Ma luban! Kas kõik on korras?" Ometi oli silmaga näha, et polnud korras. Tüdruku kaamet nägu mööda veeresid pisarad. Ta nägu ei muutunud punasemaks, ta oli endiselt kui nukk; kellele olid pisarad antud.

Lolita tõusis ja hakkas kiirelt väljapääasu poole liikuma. Laurie tormas talle järele. Kui mõlemad olid õue jõudnud lähenes Laurie Lolitale ja haaras tal käest. Poisi puudutuse peale tüdruku pisaratevool lõppes. Ta sosistas vaikselt:"Aitäh sulle! Sinu sisemus on puhas. Sinu puudutus toob mind sammu maisele elule tagasi, kuid enam ma ei saa jääda. Ma olen neetud piltilusaks, et ma iial ei leiaks seda, kes mind tagasi saaks tuua. Ma saan tagasi vaid juhul, kui ma suudan armastada ja ma saan vastuarmastuse ning tean inimest hingepõhjani. Kunagi olin armastuseks veel väike, kuid nüüd ma seda enam pole, ometi kuigi tunnen sinu vastu midagi pole ma jõudnud su hinge põhjani ja ma pean tagasi minema." Laurie küsis peaaegu meeleheites, ta ei soovinud, et tüdruk läheks:"Miks? Miks sa minema pead? Miks?" Lolita nägu muutus mõruks:"See tumedate juustega poiss. Tema südames ja hingel on kuriteod ja ta pole enam puhas. Need kaks asja kuuluvad kokku: kui mina olen Lolita on alati ka kurjategija. Kui mind puudutab rüvetunud isik pean ma tagasi minema. Olen käinud sadu kordi, kuid esimest korda on mul kahju, et pean minema. See on mu needus, millest päästab mind armastus ja teineteise tundmine."

Teadmata, et käitub kui laps, hakkas Laurie nutma. Ta ei teadnud, mis temaga viga on, kuid ta teadis, et kui Lolita läheb kaob ka osa temast. See osa, mille võttis Lolita, kui ta teda tollel uurival pilgul vaatas. Ta ei teadnud, mis see on, kuid ta teadis, et see on tähtis. Ta hoidis Lolita käest, kuid sügaval sisimas oli tal tunne, et see ei aita enam.

Ja nii oligi. Hetke muutus Lolita kahvatuks kui surnu ja ta sulges silmad. Järsult ta keha lõtvus ja tüdruk kukkus. Laurie nõksatas koos temaga allapoole, kuna hoidis ta käest ja vaatas tüdrukut õudusega. Tüdruku nägu muutus rahulikuks ja järsku juhtus midagi imelikku. Kleidile tekkisid ei-tea-kust tumedad vereplekid.

Ja taas oli temast saanud laip. Lolita, Gothic Lolita. Inglaste arust olid aastate eest käinud tüdrukuid nii palju, kuid tegelikult oli see alati Lolita. Tema ja ainult tema, igakord uuesti tema. Iga kord otsimas armastust on piltilusa näo ja nukuliku väljanägemisega. Iga kord puudutas teda rüvetaja ja iga kord suri ta uuesti. Kuigi kuskil polnud haava oli ta keha ja riided täis verd. Justkui oleks ta jõhkralt mõrvatud.

Kuid midagi oli teisiti. Tema kõrval põlvitas nuuksuv poiss. Poiss, kes oli ta peaaegu päästnud. Poiss, kes ei tunne end enne tervikuna kui saab tagasi tüki, mille võttis temalt Gothic Lolita uuriv pilk.

[Rafael Joed]

Hmm , läbi ? xD

[Mia Marshall]

Ei ole, seal tuleb veel palju peatükke. Mina tean, mina tean.

[Lolita Lane]

Mial on täiesti õigus. Kokku tuleb 7 osa

[Mariel Selvin]

Kuule, väga hea. Uut!

[johhu]

Jaa olen küll. Võin väita, et mul on seal kasutaja.

[Lolita Lane]

Siis ma annan vihje
Mina olen "Margit"
ja teie? XD
Sinna ma hakkasin kõigepealt kirjutama seda

[Mia Marshall]

Hah, ma olen Keara.
Umm, uut osa tahan, ma ei saa Intekasse sisse. :/

[johhu]

Ja mina *trummipõrin* olen Tricia . [/color]

[Mia Marshall]

Oijea, tere, Johanna. xD