Ühes kohvikus...

[Elven C. Secret]

Elven oli üksinda kohvikus. Ta ootas oma ühe "sõbra" saabumist. Ta ohkas kergelt. "Neetult igav on." Lausus ta vaikselt, käes oli pastakas, mis liikus kiiresti, nagu trummi pulgad käiksid sõmede vahelt, kuni see kukkus maha. "See pole siiski trummipulk." Pomises Elven vaikselt, igatsedes oma trumme taga, mis praegu kuskil seisid.

[Jack R. Secret]

"You vennas." Lausus Jack rõõmsalt, kui tormas kohviku. Ta hüppas tema kõrvale istuma. Tema käes võis noha ühte kohvrit. "Tead, mul tuli suur idee." Lausus Jack kohe kuulutades ja avas oma kohvri, kus oli näha kitarri. Ta hakkas seda vaikselt häälestama. Kohvik oli tühi, kuna õhtune aeg oli. "Kuidas sul siis läheb?"

[Elven C. Secret]

Elven ainult noogutas ta tuleku peale. "Mis idee seekord siis on?" Küsis Elven tüdinenud häälega. Ta ohkas vaikselt. Tavaliselt on ta ideed alati sakkinud. "Nagu tavaliselt. Nõmedalt, vastikult, igavalt. Mitte midagi uut..."

[Jack R. Secret]

"Teeme oma bändi." Kuulutas Jack kõvasti ja pani näppudega üle kitarri. "Kes nägi siin kord viimset geeniust, enne kui hukka läks kogu maailm." Laulis Jack kõva häälega, mängis viisi kaasa. Ainult ta ei olnud eriti hea laulja. "Siis saad midagi head." laulis Jack ja mängis kitarri samal ajal "Kui teeme bändi. Ei ole sul igav ega halb elu, vaid põnevust täis maailm. Enne sõda laulme ja peksame, kui mõnus elu see on." Laulis ta juurde, mis ei läinud eriti riimi.

[Elven C. Secret]

Elven irvitas vaikselt ja see irvitus muutus naeruks "Esimene hea idee sult, aga sul eriti lauluannet polnud." Elven irvitas ja tõmbas kaks hiina söögipulka ja haaras igasuguseid topse ja esemeid laua peale, hakates neid söögipulki vastu neid esemeid taguma, tekitades otsekui trummi ja tehes rütmi tollele laulule, mis tema vend laulis.

[Jack R. Secret]

"Sõda, sõja järel, nutt nutu järel, põgeneme ja võitleme, et saada tükikest leiba." Laulis Jack, mängides kitarri. Kõikide inimeste pilgud olid muigega poistel. "Kuid mul on pohhui, sest mul on mõnus elu." Laulis ta ja vaatas hoolikalt näppude asendeid, oma sõrmi ikka üle kitarri tõmmates. "Ja kui kord see jama lõppeb, siis ma laulan ja taon trumme, isegi kui torm käib must üle." Laulis poiss, kuigi see eriti riimi ei läinud, vähemalt läksid "trummid" ja kitarr riimi.

[Elven C. Secret]

"Kui torm meist üle käib,
kuigi see kõik vale näib.
Me laulame ja karjume,
ja küll me ära harjume.

Valjemalt ja valjemalt,
kõvemalt ja kõvemalt...

Alla me ei anna,
ja ka anna ei anna alla.
võitleme ja laulame,
vaenlastele haua kaevame.

Mul pohhui, kui see ei riimu,
sest ma pole selles proff,
kuid kõvasti ma laulan,
et isegi vaenlane kuuleks." Laulis Elven muigega oma normaalsema häälega, mis oli täista kuulatav ja võibolla isegi ilus. Samal ajal toksis ta pulkadega sööginõusid, kõik naersid ja kuulasid Elvenit.

[Jack R. Secret]

"Kes on anna?" Küsis Jack irvitusega, samal ajal vahelugu proovides mängida ja samal ajal naeris irvitusega.

[Elven C. Secret]

Elven kehitas õlgu ja lausus "No idea. Kuid loodan, et keegi normaalne ja parimal juhul sebitav" ta muigas ja lõi kõvemine ühte eriti kõlisevad kohta. Müüjad ei takistanud midagi, vaid kuulasid nende loomingut.

[Jack R. Secret]

"Enivei,
homme on uus päev,
ja juba uue koha valime,
kuigi seal vaenlasi täis,
siis meil on ikka pohhui.

Mis sest, et laul ei riimu,
kuid tegemist pole luuletusega,
vaid tegemist on lauluga,
mis on vaid meile mõeldud.

Kui meeldib, siis kuula,
kui ei meeldi, siis...
sure ära...

Isegi kui torm käib üle
ja vaenlased on võitmas,
siis meie ei anna alla,
vaid võitleme,
kuni surm meist muusikast lahutab...

Oh kiiremini, vaid kiiremini,
rütmi juurde, just nii,
tempokalt, ainult tempokalt,
lilled postiga palun saata."

Laulis Jack naerdes ja mängis kitarri üsna rütmikalt. Terve lugu oli energiline ja rütmikas, kuigi selle kõige mõtlesid nad kohapeal välja. Nad on seda palju kordi varem teinud. Ta irvitas ja naeris ja hakkas lõpus kiiremini ja rütmikamalt mängima, nagu ta oli laulnud. Tundus, et Elven tegi sama...

[Elven C. Secret]

"Postiga? Ma sul siin saadan postiga..." Lausus Elven muigega väikse vaherütmi ajal ja hakkas laulma.

"Ma autogramme ei jaga,
kuna siis ma ei saaks laulda,
vaid laulmisele keskendun,
isegi kui kuningas tuleks ise...

Trumme peksan kõvasti,
kõvemini ja kõvemini.
Kiiremini, kui ma suudan,
nii et kooma läheks ma.

Lilled saata postiga?
Ei seda mõista ma.
Ei närtsind lilli taha,
ammugi mitte postiseest.

Kas sa tead sõber,
et täna on rõõmupäev,
kuna just mina laulan,
ja vaikselt siin pudeleid peksan.

ah see laul pole ültse riimis,
kuid suht vahet pole,
peaasi et asi oleks lõbus,
vot see on praegu tähtis."

Peksis Elven laulus segast ja irvitas samal ajal. Tagudes kergemini pudeleid, kuna tal oli juba meelde jäänd, millist häält milline pudel tegi.

[Jack R. Secret]

"Autogramme me jaga,
kuna nad ei maksaks muidu midagi,
vaid kõige parematele me anname,
et nad saaksid meie tänulikuse."

Lisas poiss lõppu ja lõpetas lõpuviisiga selle lookese. Ta hakkas naerma, ise oli natuke kõveras. Oli näha ka teiste naeru, sest tundus et paljudele seal olijatele meeldis see lugu. Oli kuulda aplausi. "Tänan, tänan. Ma ei tea, millal te meie ansabliga kohtute, aga kui me leiaksime normaalseid inimesi, siis kindlasti saaks asja." Lausus poiss muigega ja noogutas peaga. Oli kuulda veel tagarääkimisi laulust ja heakskiitvaid sõnu. Muidugi võis olla mõni, kellele ei meeldind selline asi, kuid poisid ei pannud seda tähele. "Enivei." Lausus Jack nüüd tõsiselt "Mis su järgmine liigutus on?" ta vaatas talle otsa.

[Elven C. Secret]

"Lähen hingan natuke õhku." Lausus Elven tõsiselt "Siis lähen ja otsin paar inimest veel ülesse, et oma informatsiooni kogumit täiustada." Lausus Elven ohkega.

[Jack R. Secret]

"Oled sa kindel, et sa tahad seda teha? See on... ohtlik ja... Sa tead küll. Ma ei takista sind ültse, aga ma ei taha, et sa midagi lolli teeksid, kuna sa oled mulle siiski oluline vend." Lausus Jack vaiksemalt. Ta ohkas vaikselt "Mida iganes sa teed, ma tulen suga kaasa." Alustas ta vaikselt.

[Elven C. Secret]

"Jääb ära. Ma seaksin su elu ainult ohtu. Meil on niigi jamasid. Raha on otsas, meil pole seda enam ültse järel. Ma ei taha sind kaotada. Sa oled ka kallis vend. Kuid sõja aeg on käes ja ma tahan, et sa end võimalikult vähe sisse mässiksid." Lausus ta vaikselt ja ohkas.