Post by Glenna McKenna on Aug 27, 2008 20:28:35 GMT 3
Etnagu.. pealkiri on see 
Osad on suht pikad... kui keegi viitsib läbi lugeda, siis tänud!
Kirjavead, trükivead, neid ma tean, mul on teistsugust kriitikat vaja
Suht ajuvaba.. a noh, siia foorumisse peaks sobima, siin hakkavad maailmad segunema ^^
_________
1. peatükk
Noorhärra päevik
Udu pressis jahedal ööl vastu maad, siueldes kergema vaevata läbi puude, majade, tänavate. Eemal kõrtsis kostus lõbusat juttu ja ülemeelikut naeru, väljas polnud hingelistki.
Kuid siiski.
Õrnad, peaaegu vaevu kuuldavad sammud kajasid vaikselt majadel vastu. Udumüüris oli aimatav selle kogu piirjooned- pikk, musta lehviva mantliga, õhukesed saapad ja must silmile tõmmatud kaabu. Korraks välgatas teras. Kogu keerutas närviliselt näppude vahel nuga, rühkides teel aina edasi, mis oli märkamatult ülesse poole suunda muutunud.
Mõne minuti pärast udu veidike hajus, võib-olla oli põhjuseks selle koha kõrgus, võib-olla see, et sudu ei olnud kunagi tahtnud tulla. Räägiti, et Holly viha ja ‚nõiakunst’ hoiavad seda eemal. Kui jalutaja tõstis pea, jäi ta jahmatusest seisma.
Tema ees kõrgus majesteetlik, kahe torni ja tontliku välimusega loss. Natuke valgust langes niimoodi ehitisele, et tema süngust veelgi rõhutada. Hallist kivist laotud müür pidi olema nõudnud mitmeid inimelusid. Ühest aknast paistis veidike valgust.
Täiskuu eest libises minema pilv ja valgustas seisjat, kes paistis olevat äkitselt hirmunud ja vabises kergelt. Naine- kes siis veel oleks nii vaikselt kõndinud?- lasi kuuldavale vaikse hala ja vajus põlvili. Ta oli arvestanud, et täna on pilvine. Tema sinised silmad muutusid süsimustaks, lõug ja nina venis pikemaks ning hambad moodustasid kihvad, küüned küünised. Tema blondid juuksed muutusid tuhmimaks, nahale kasvas karvkate. Saapad lendasid jalast, mantel rebenes ja kukkus maha, müts oli ammu läinud ning nüüd seisis naise asemel loom, kes lasi kuuldavale ulu kuu poole. Susannahist oli saanud libahunt.
Vihaselt lõrisedes jooksis ta hooga lossi poole, mullatutid jalge alt lendamas. Libahunt hüppas vaevata üle kõrge müüri ja murdis rasked tammepuust uksed maha.
Mööda treppe, küünlalgus vaid helke heitmas ja varjud jälitamas, jookis moondunud võõrastes valdustes aina ülespoole, kuni musta ukseni. Hunt peatus, otsekui kõheldes nüüd, kui oli sihtmärgini jõudnud. Aga siiski, lõrisedes ja kogu jõudu rakendades hävitas ta viimase takistuse, seistes silmitsi oma vihavaenlasega.
Kõhklus. Viivitus.
Valgussähvatus.
Libahunt lasi kuuldavale viimase ulu, mis muutus koos välimusega karjeks. Holly de Chaville vaatas põlastavalt maas olevat keha ning ühe käeviipe viipe peale oli see kadunud.”Kurb,” sosistas ta selge, kõrge ja veidike iroonilise häälega.”Kurb, et minust ikka veel lahti üritatakse saada. Eks, Arnes?” keskealine naine vaatas hooletult õrre peal seisvat suurt ja musta papagoid, kes kohe orjalikult vastas:”Jah, muidugi, armuline proua. Kui ma veel inimene oleksin, ei laseks ma sellel mingil juhul juhtuda!” lisas ta tuliselt.
Holly ohkas, tegemata välja linnu ülistusest. Ta oli sellega juba harjunud. Aknast välja vaadates pälvis tema tähelepanu lähemale jõudev inimass, mis käratses ja hoidis ilmselgelt käes leegitsevaid tõrvikuid. Holly turtsatas lõbust.”Narrid,”märkis ta lõbusalt, papagoi kohe kaasa kiitmas. Ta sirutas pika kahvatute sõrmedega käe, Arnes lendas sinna peale ja järgmisel hetkel olid nad kadunud.
Norelle Contoe kissitas pettunult silmi. Ta oli oodanud enamat, aga juba pealkiri ”Sleepy Hallowsi linna jutte,” kõlas igavalt. Kuid, nagu alati, ta lihtsalt pidi midagi seal raamatust uurima. Neiu väike kiiks, kui just nii saaks öelda, oligi see, et ta tahtis võimalikult palju lugeda ning ei suutnud alla suruda kiusatust igat köidet avada.
Ta ohkas ja hüppas kahe kinnise kasti otsast maha. Hetke enda ümber vaadanud, teadvustas ta, et uue maja raamatukogu õnneks tohutu ja nii pea tegevusest puudu tal ei tule. Norelle heitis pilgu sealsamas asuvasse väikesesse puunikerdustega peeglisse.
Vastu vaatas 14-aastane ja küllatki päevitunud, õlani värvitud mustade juustega, rohekate silmade ning kitsa näojoontega tütarlaps. Veidike viltune tukk oli ülesse peavõruga kinnitatud, nii et esile kerkis tema kõrge laup koos loomulikult välja joonistatud kulmudega, kus oli imepisike neet. Huuled olid kitsad ja lõug natuke etteulatuv, nina aga otsast kergelt ülespoole. Paremal olevas kõrvas oli kolm auku, vasakul neli. Nii oleks teda mõni kirjanik kuskilt ajuvabast raamatust kirjeldanud, kuid Norellele piisas ainult juuste ja silmade mainimisest. Võib-olla ka armist, mis asetses paremal käeseljal ja meenutas katkendlikku ringi.
Kiskunud terava pilgu oma peegelpildilt, vaatas ta veel kord ümbruses ringi. Noral oli kaua aega läinud, et raamatukogu üldse ülesse leida. Igas mõisas pidi tema meelest midagi sellist olema. Kolme meetrised kõrged riiulid, tihedalt täis raamatuid, mõndadel juhtudel ka pabereid, meeldivalt hele laud koos laualambiga-ilmselt oli see eelmiste omanike poolt unustatud- ja kahe tumerohelise pehme tolmu täis tugitooliga. Seal oli ka hiiglaslik ornamentidega kamin, mille simsil seisid kaks igivana karikat ja küünlajalg tuhmunud vahaga. Selle kohal asetses tuhmunud portree, mis kujutas karmiilmelist vanahärrat. Hetkel oli kolle külm ja kõle, kuid tulega oleks tuba veel hubasema välimuse saanud.
Kindlameelselt kõndis Norelle punaste ketside välkudes toast välja. Talle avanes pikk koridor tumerohelise vaibaga ning petooliumlampidega seintes. Ta kõndis esimesest ettejuhtuvast uksest pea maas sisse ning tõstis pilgu alles toa keskel.
Suur baldahhiinvoodi laius otse tema ees, jällegi koos mürkrohelise kattega. Mis neil viga oli, et nad ainult rohelist kasutasid? Jookis mõte Norelle peast läbi. Tumedale öökapile oli pandud tausataga ühetesulav raamat, beezikas tapeet lehtedega oli natuke kulunud ning tualettlaua peegel pillas hommikukiiri kõige selle peale.
„Emm!” karjus ta, minnes tagasi uksevahele. Alt kostis nõrk vastus.”Ma leidsin endale toa!”
Norelle keeras tagasi ja vaatas nõudlikult ringi.
„Valge vaip tuleb ära vaheteda, võimaluse korral ka tapeet, laud tuleb siia orgunnida”, arutas ta mööda enda tuba kõndides. Tütarlap tundis siin olles ennast kuidagi rahulikult. Vältinud juba kaua aega raamatu juurde minemist, andis ta siiski alla ning haaras kolletanud ja hapra köite lehitsemiseks kätte.
Tuli välja, et see on kellegi päevik. Kirjastiili järgi noormehe oma ning seda tõestas (ilmselt) ka üks sissekannetest 1890. aasta augustil:
Ma ei tea, kuidas preilna Rebecca suudab seda pinget taluda. Kuid ma olen talle nii palju toeks nagu saan. Ema juba kahtlusatab meid, kuid ega meie abiellumisest midagi suur tule. Vähemalt mitte avalikult. Jah, päevik, ma kavatsen koos oma kalli Rebeccaga siit neetud kohast kaduda! Homme öösel sõidan oma hobusega talle järele ja siis põgeneme siit tüütavast Sleepy Hallowist igaveses. Ma ei kahtlegi, et see õnnestub, Andy aitab mind. Ta peab oma lubadust pidama, ma ju päästsin ükskord tema elu, kui teeröövlid ta ääre pealt paljaks pidid riisuma...
Norelle kortsutas kulmu. See pidi mõni õrnahingeline poiss olema, kes sel ajal päevikut pidas. Tavaliselt olid need ju ikkagi leedid või kes iganes. Igaksjuhuks asetas ta selle sahtlisse ning kuulis hetke pärast turtsatust. Tütarlaps pööras ringi ning leidis hääle allika. See oli tema tüütu 17-aastane vend Arthur, pruunide lokkis juuste, pruunakate silmade ning suhteliselt Norelle moodi, ainult et tema oli nägu ümaramam ja ta ise ka veidike lihavam.
„Sa valisid s e l l e?” imestas ta põlglikult. Täiesti isa moodi, mõtles Norelle silmi pööritades. „ Kõikidest tubadest, mis valida on, võtsid sa s e l l e? Minu oma on täiesti korras, aga paistab, et toda siin pole kasutatudki. Kuidas sa suudad?” Arthur vangutas pead, libistades pilgu üle toa, mis polnud tegelikult sugugi nii hullus olukorras. Kui just mitte arvestada vaikselt maha kooruvat tapeeti.
„Jah, selle,” ütles Norelle rahulikult ja muigas. „Mulle meeldib see. Muidugi, laisk nagu sa oled, ei viitsi sa midagi korda teha. Natuke lihvi ja sellest tuleb mõisa ilusaim koht,” teatas ta unistades. Vend tegi uskumatust väljendava grimassi ning kadus sealt. Nora aga istus peeglilaua ees olevale toolikesele ning jäi seina põrnitsema.
Täielik ime, et nad said endale sellist elamist lubada. Kui poleks olnud vanemate sääsusid ja rikka vanatädi surma, poleks nad praegu siin, vaid kopitaksid ikka seal 4-toalises korteris. Nojah, ema oli tulnud välja ettepanekuga tema sünnilinna kolida, mingisse kasutamata majja. Norelle oli arvanud, et see ilmselt mõni väikene valge maja koos aiaga, kuid teda oli vapustus tabanud- vanad olid mingisuguse tondilossi neile ostnud! Tõepoolest, selle elamise ümber keerles palju kuulujutte, väljast oli see väga sünge, kohati ka seest, kuid tegelikult suhteliselt hubane.
Nora oli alati tahtnud kuhugi sarnasesse minna, mitte kolida, kuid kui arvestada vaadet, mis tema toast paistis, oli tüdruk toreda koha endale saanud. Millegi pärast oli Norelle kindel, et seal kummitab. Filmides oli enamasti sellised kohad tonte täis. Kuid eks öösel näis.
Unelusest äratas teda lähedalt kostuv karjatus. Ajanud jalad alla, jooksis ta kiirseti sinnapoole ning põrkas kokku oma õega, kes ühest ruumist välja jooksis. Norelle kiikas tuppa, avastades tühjuse, kui just mitte arvestada süütut rotti ja laest alla rippuvaid ämblikuvõrke, mis langesid nagu vanikud.
„ROOOTTT!” kriiskas Amanda mööda koridori keerdtrepist alla joostes, paistes olevat täielikuspaanikas. Nora itsitas lõbusalt ning sulges ukse. Tüüpiline Amanda- kardab ämblikke, rotte ja igasuguseid kahjutuid loomi või putukaid. Täielik blondiin pealekauba.
Viitsimata oma tuppa tagasi minna, järgnes ta õele ning pärast mõneminutilist ekslemist jõudis ta lõpuks saali, sealt edasi salongi. Ka see oli rohekates toonidesja opitanud mustade kardinatega ning nagu raamatukogus, ei puudunud hiiglaslik ja uhkete nikerdustega kamin. Simsi kohal rippus kohalikku maastikku kujutav maal. Tugitoolis istus paanikas 13-aastane Amanda. Tema oli täielikult isasse- blondid juuksed, rohekassinised silmad, peened ning kõrgid näojooned ja pikad sõrmed. Ainult sportlik kehaehituse, nagu ka Norellel oli, ta emalt saanud. James proovis oma naissoost koopiat rahustada, andes talle suhtkuvett juua, tema abikaasa Kathleen aga tuhnis ühes kastis, sättides asju paika. Arthurit polnud kusagil näha.
„Sinu kastis on õues „Nora” all. Nojah, Arthur kirjutas sinna ‚nohikpunk’ peale, arvates, et siis sa leiad oma asjad kiiremini ülesse. Vabandust sellepärast” lausus ema korraks kastide varjust ülesse tõustes. Temalt oligi Norelle oma välimuse saanud. Ainuke erinevus ema ja tütre vahel oli see, et Susanna juuksed oli pähklipruunid nagu tema silmadki. Neid turtsatas ning pööras kannapealt ringi, suundudes välisukse poole. Kuid paratamult pidi ta võitlema tundega, et keegi nähtamatu jälgis teda.
***
„Hemingway, Rowling, Ravenwolf..” pomises Norelle, tõstes nimetatud kirjanikega raamatud eraldi hunnikutesse. Enne ärasõitu oli ta kõik korralikult tähestiku järjekorda pannuks, kuid paistis, et need olid sõidu aeg segamini jäänud. Oma riiuli oli ta juba ammu ülesse pannud ning kaks pikka osa olid ka täidetud.
Ta ringutas mõnusalt, vaadates hetkeks aknast välja. Oma ehmatuseks avstas ta, et õues on juba kottpime. Norelle jättis raamatud sinnapaika ja tõusis oma kangetel jalgadel püsti, sirutades end jällegi. Kaks tundi raamatute sorteerimine andis märku. Ta võttis lisavalgustuse maas ja asetas selle kapile, jättes hommikuks maha päris suure segaduse.
Pilk kellale ütles talle, et aeg on alles varajane- 20.25. Talle tuli meelde päevik sahtlis ning puht uudishimu pärast tahtis ta seda uuesti avada. Kiire tõmbega oli sahtel lahti, Norelle kõhuli ennist puhtaks klopitud voodi peal ja päevaraamat tema ees, võttes seekord esimese lehe lahti.
1890, märts
Tervitus! Mina olen noorhärra Marcus de Chaville, McKinnenite suguvõsast ja selle maja ainuõiguslik pärija. Natuke probleeme võib see tuua, kuid need elab üle. Ah, sa küsid, miks ma päevikut pidama hakkasin? Mul lasub lihtsalt nii palju muresid, et ma tunnen, kuidas ma aegamisi pikali vajun. Midagi on vaja välja elada. Päevikukaane vahele panin ka enda pildi, niisama igaks juhuks. Ma loodan, et keegi seda päevikut lugema ei hakka, aga lõppu jätan ma vist ikka paar tühja lehte. Nii igaksjuhuks...
Edasi läks ainult lendlev ja unistava jama tüdrukust nimega Rebecca ja kurjast isast. Lõppu oli kirjutatud nimi Marcus. Automaatselt uuris Norelle seda kohta, kus pidi pilt olema ning harutas neljaks keeratud paberi lahti. Tüdruku suu vajus Marcuse portreed nähes kergelt lahti.
Noormehe juuksed olid tumedad, poolpikad ja kelmikalt lokkis, tema säravad pruunid silmad andis armsa, veidike viltuse pilgu, sirge nina ja naeratuseks kaardunud suu, kõrged põsesarnad ja kuninglik hoiak lisasin vunki juurde. Riides oli ta muidugi oma ajale vastavalt ning toetus õrnalt raudrüüle. Kas kunstnik oli teda ideaalselt kujutanud või oli asi selles, et Norellele hakkas Marcus koheselt meelima?
Muigega keeras ta selle kokku tagasi, olles üksikasjad meelde jätnud, milleks kuigi kaua aega ei kulunud. Selline nägu lihtsalt jäi mällu. Päeviku juurde tagasi pöördudes uuris ta käekirja. Ühtlene, veidike paremale kaldu, kahtlemata sulega kirjutatud. Tekstist paistis, et noorhärra oli mõtlemisega oma ajast ees. Kulmu kortsutades keeras ta teise kaanepoole lahti ja avastas sealt mingi libeda lehe. Kui Nora sealt nimetissõrmega üle tõmbas, tundis ta kerget surinat.
Mõtlikult tõmbas ta sõrme tagasi. Niipalju kui ta raamatuid oli lugenud...ei tekitanud miski temas imelikumat emotsiooni, kui teise päeviku lugemine. Ja ka rikkumine. Aeglaselt võttis ta laual oleva pastaka, kõhkles hetke, ning kirjutas sinna: Norelle.
Sõnad haistusid.
„Mida!?” sosistas Nora, olles kergelt öeldes pahviks löödud. Talle tuli meelde ühes raamatust loetud koht, kus inimesele päevik vastu kirjutas. Kuid paistis, et siin seda ei toimu, ainult haistus.
Tere, Norelle! Mina olen Marcus de Chaville. Mis sind minu päeviku juurde toob?
Kui tütarlaps oli enne vapustatud, siis nüüd ei saanud seda võrreldagi eelmise korraga. See oli praegu niii ühe raamatu moodi, mille nimi talle kohe meelde ei tulnud. JA se oli kõige veidram asi, mis ta kunagi näinud oli. Kuid siiski kirjutas ta veidike vabiseva käga vastuse, tundes end täiesti tobedalt:
Ma leidsin selle öökapi pealt. Vabandust, et ma kohe sisse kirjutasin.
Ärevalt vaatas ta, kuidas sõnad kustusid ja otsekohe kerkisid asemele uued nagu oleks need keegi kirjutanud.
Pole midagi. Ma olen sind maja peale näinud.
Sa oled vaim?
Kui nii saab öelda, tuli puiklev vastus. Norelle aimas midagi, ning samal hetkel tuli talle ka meelde, mis raamatus ta oli sarnasest suhtlemisest lugenud- Harry Potteris, kui Harry rääkis Riddle nõiutud päevikuga.
Nõiutud päevikuga!
Kuidas ma sinuga praegu rääkida saan? Ma mõtlen, et kas see päevik on kuidagiviisi nõiutud või oled sa praegu siin? Nora tahtis ainult oma kahtlusi eemale peletada, kuid järgnev vastus polnud just kõige vastutulelikum:
Kahjuks ma ei saa veel öelda. Minu ajal toimusid siin kohutavad asjad. Ja mina olin neist ühe tunnistajaks. See mulle saatuslikuks saigi.
Norelle vangutas pead, talitsedes vaevu oma uudishimu. Kuid siiski viis ta teema mujale.
Mul on kahju. Kui küsida võib, kes on Rebecca?
Pikk vaikus.
Rebecca... Rebecca oli minu armsam. Meie liit oli sobimatu, nagu Andy ütles. Tema süü läbi ta suri. Tundus, nagu oleks tindi peale üks pisar kukkunud, kuid see võis ka vabalt meelepete olla. Jah...mu isa sai sellest teada. Ta oli pehmelt öeldes raevus, et ma „mingi talutüdrukuga minema tahtsin joosta”.
Kulmu kibrutades vaatas Norelle sõnu, mis tema ees olid. Nagu ta oligi aimanud, Marcus oligi üks küllatki õrnahingeline kutt, tõenäoliselt ka romantik. Laused kustusid ning ilmusid uued:
Homme, Norelle, saad sa kõik teada. Ja päevik sulgus iseensest. Kergelt väriseva südamega pani ta selle öökapile ning hammustas huulde, mõeldes Marcuse sõnade üle järele.
Ning mõtlemine läks märkamatult üle unenäoks.
Osad on suht pikad... kui keegi viitsib läbi lugeda, siis tänud!
Kirjavead, trükivead, neid ma tean, mul on teistsugust kriitikat vaja
Suht ajuvaba.. a noh, siia foorumisse peaks sobima, siin hakkavad maailmad segunema ^^
_________
1. peatükk
Noorhärra päevik
Udu pressis jahedal ööl vastu maad, siueldes kergema vaevata läbi puude, majade, tänavate. Eemal kõrtsis kostus lõbusat juttu ja ülemeelikut naeru, väljas polnud hingelistki.
Kuid siiski.
Õrnad, peaaegu vaevu kuuldavad sammud kajasid vaikselt majadel vastu. Udumüüris oli aimatav selle kogu piirjooned- pikk, musta lehviva mantliga, õhukesed saapad ja must silmile tõmmatud kaabu. Korraks välgatas teras. Kogu keerutas närviliselt näppude vahel nuga, rühkides teel aina edasi, mis oli märkamatult ülesse poole suunda muutunud.
Mõne minuti pärast udu veidike hajus, võib-olla oli põhjuseks selle koha kõrgus, võib-olla see, et sudu ei olnud kunagi tahtnud tulla. Räägiti, et Holly viha ja ‚nõiakunst’ hoiavad seda eemal. Kui jalutaja tõstis pea, jäi ta jahmatusest seisma.
Tema ees kõrgus majesteetlik, kahe torni ja tontliku välimusega loss. Natuke valgust langes niimoodi ehitisele, et tema süngust veelgi rõhutada. Hallist kivist laotud müür pidi olema nõudnud mitmeid inimelusid. Ühest aknast paistis veidike valgust.
Täiskuu eest libises minema pilv ja valgustas seisjat, kes paistis olevat äkitselt hirmunud ja vabises kergelt. Naine- kes siis veel oleks nii vaikselt kõndinud?- lasi kuuldavale vaikse hala ja vajus põlvili. Ta oli arvestanud, et täna on pilvine. Tema sinised silmad muutusid süsimustaks, lõug ja nina venis pikemaks ning hambad moodustasid kihvad, küüned küünised. Tema blondid juuksed muutusid tuhmimaks, nahale kasvas karvkate. Saapad lendasid jalast, mantel rebenes ja kukkus maha, müts oli ammu läinud ning nüüd seisis naise asemel loom, kes lasi kuuldavale ulu kuu poole. Susannahist oli saanud libahunt.
Vihaselt lõrisedes jooksis ta hooga lossi poole, mullatutid jalge alt lendamas. Libahunt hüppas vaevata üle kõrge müüri ja murdis rasked tammepuust uksed maha.
Mööda treppe, küünlalgus vaid helke heitmas ja varjud jälitamas, jookis moondunud võõrastes valdustes aina ülespoole, kuni musta ukseni. Hunt peatus, otsekui kõheldes nüüd, kui oli sihtmärgini jõudnud. Aga siiski, lõrisedes ja kogu jõudu rakendades hävitas ta viimase takistuse, seistes silmitsi oma vihavaenlasega.
Kõhklus. Viivitus.
Valgussähvatus.
Libahunt lasi kuuldavale viimase ulu, mis muutus koos välimusega karjeks. Holly de Chaville vaatas põlastavalt maas olevat keha ning ühe käeviipe viipe peale oli see kadunud.”Kurb,” sosistas ta selge, kõrge ja veidike iroonilise häälega.”Kurb, et minust ikka veel lahti üritatakse saada. Eks, Arnes?” keskealine naine vaatas hooletult õrre peal seisvat suurt ja musta papagoid, kes kohe orjalikult vastas:”Jah, muidugi, armuline proua. Kui ma veel inimene oleksin, ei laseks ma sellel mingil juhul juhtuda!” lisas ta tuliselt.
Holly ohkas, tegemata välja linnu ülistusest. Ta oli sellega juba harjunud. Aknast välja vaadates pälvis tema tähelepanu lähemale jõudev inimass, mis käratses ja hoidis ilmselgelt käes leegitsevaid tõrvikuid. Holly turtsatas lõbust.”Narrid,”märkis ta lõbusalt, papagoi kohe kaasa kiitmas. Ta sirutas pika kahvatute sõrmedega käe, Arnes lendas sinna peale ja järgmisel hetkel olid nad kadunud.
Norelle Contoe kissitas pettunult silmi. Ta oli oodanud enamat, aga juba pealkiri ”Sleepy Hallowsi linna jutte,” kõlas igavalt. Kuid, nagu alati, ta lihtsalt pidi midagi seal raamatust uurima. Neiu väike kiiks, kui just nii saaks öelda, oligi see, et ta tahtis võimalikult palju lugeda ning ei suutnud alla suruda kiusatust igat köidet avada.
Ta ohkas ja hüppas kahe kinnise kasti otsast maha. Hetke enda ümber vaadanud, teadvustas ta, et uue maja raamatukogu õnneks tohutu ja nii pea tegevusest puudu tal ei tule. Norelle heitis pilgu sealsamas asuvasse väikesesse puunikerdustega peeglisse.
Vastu vaatas 14-aastane ja küllatki päevitunud, õlani värvitud mustade juustega, rohekate silmade ning kitsa näojoontega tütarlaps. Veidike viltune tukk oli ülesse peavõruga kinnitatud, nii et esile kerkis tema kõrge laup koos loomulikult välja joonistatud kulmudega, kus oli imepisike neet. Huuled olid kitsad ja lõug natuke etteulatuv, nina aga otsast kergelt ülespoole. Paremal olevas kõrvas oli kolm auku, vasakul neli. Nii oleks teda mõni kirjanik kuskilt ajuvabast raamatust kirjeldanud, kuid Norellele piisas ainult juuste ja silmade mainimisest. Võib-olla ka armist, mis asetses paremal käeseljal ja meenutas katkendlikku ringi.
Kiskunud terava pilgu oma peegelpildilt, vaatas ta veel kord ümbruses ringi. Noral oli kaua aega läinud, et raamatukogu üldse ülesse leida. Igas mõisas pidi tema meelest midagi sellist olema. Kolme meetrised kõrged riiulid, tihedalt täis raamatuid, mõndadel juhtudel ka pabereid, meeldivalt hele laud koos laualambiga-ilmselt oli see eelmiste omanike poolt unustatud- ja kahe tumerohelise pehme tolmu täis tugitooliga. Seal oli ka hiiglaslik ornamentidega kamin, mille simsil seisid kaks igivana karikat ja küünlajalg tuhmunud vahaga. Selle kohal asetses tuhmunud portree, mis kujutas karmiilmelist vanahärrat. Hetkel oli kolle külm ja kõle, kuid tulega oleks tuba veel hubasema välimuse saanud.
Kindlameelselt kõndis Norelle punaste ketside välkudes toast välja. Talle avanes pikk koridor tumerohelise vaibaga ning petooliumlampidega seintes. Ta kõndis esimesest ettejuhtuvast uksest pea maas sisse ning tõstis pilgu alles toa keskel.
Suur baldahhiinvoodi laius otse tema ees, jällegi koos mürkrohelise kattega. Mis neil viga oli, et nad ainult rohelist kasutasid? Jookis mõte Norelle peast läbi. Tumedale öökapile oli pandud tausataga ühetesulav raamat, beezikas tapeet lehtedega oli natuke kulunud ning tualettlaua peegel pillas hommikukiiri kõige selle peale.
„Emm!” karjus ta, minnes tagasi uksevahele. Alt kostis nõrk vastus.”Ma leidsin endale toa!”
Norelle keeras tagasi ja vaatas nõudlikult ringi.
„Valge vaip tuleb ära vaheteda, võimaluse korral ka tapeet, laud tuleb siia orgunnida”, arutas ta mööda enda tuba kõndides. Tütarlap tundis siin olles ennast kuidagi rahulikult. Vältinud juba kaua aega raamatu juurde minemist, andis ta siiski alla ning haaras kolletanud ja hapra köite lehitsemiseks kätte.
Tuli välja, et see on kellegi päevik. Kirjastiili järgi noormehe oma ning seda tõestas (ilmselt) ka üks sissekannetest 1890. aasta augustil:
Ma ei tea, kuidas preilna Rebecca suudab seda pinget taluda. Kuid ma olen talle nii palju toeks nagu saan. Ema juba kahtlusatab meid, kuid ega meie abiellumisest midagi suur tule. Vähemalt mitte avalikult. Jah, päevik, ma kavatsen koos oma kalli Rebeccaga siit neetud kohast kaduda! Homme öösel sõidan oma hobusega talle järele ja siis põgeneme siit tüütavast Sleepy Hallowist igaveses. Ma ei kahtlegi, et see õnnestub, Andy aitab mind. Ta peab oma lubadust pidama, ma ju päästsin ükskord tema elu, kui teeröövlid ta ääre pealt paljaks pidid riisuma...
Norelle kortsutas kulmu. See pidi mõni õrnahingeline poiss olema, kes sel ajal päevikut pidas. Tavaliselt olid need ju ikkagi leedid või kes iganes. Igaksjuhuks asetas ta selle sahtlisse ning kuulis hetke pärast turtsatust. Tütarlaps pööras ringi ning leidis hääle allika. See oli tema tüütu 17-aastane vend Arthur, pruunide lokkis juuste, pruunakate silmade ning suhteliselt Norelle moodi, ainult et tema oli nägu ümaramam ja ta ise ka veidike lihavam.
„Sa valisid s e l l e?” imestas ta põlglikult. Täiesti isa moodi, mõtles Norelle silmi pööritades. „ Kõikidest tubadest, mis valida on, võtsid sa s e l l e? Minu oma on täiesti korras, aga paistab, et toda siin pole kasutatudki. Kuidas sa suudad?” Arthur vangutas pead, libistades pilgu üle toa, mis polnud tegelikult sugugi nii hullus olukorras. Kui just mitte arvestada vaikselt maha kooruvat tapeeti.
„Jah, selle,” ütles Norelle rahulikult ja muigas. „Mulle meeldib see. Muidugi, laisk nagu sa oled, ei viitsi sa midagi korda teha. Natuke lihvi ja sellest tuleb mõisa ilusaim koht,” teatas ta unistades. Vend tegi uskumatust väljendava grimassi ning kadus sealt. Nora aga istus peeglilaua ees olevale toolikesele ning jäi seina põrnitsema.
Täielik ime, et nad said endale sellist elamist lubada. Kui poleks olnud vanemate sääsusid ja rikka vanatädi surma, poleks nad praegu siin, vaid kopitaksid ikka seal 4-toalises korteris. Nojah, ema oli tulnud välja ettepanekuga tema sünnilinna kolida, mingisse kasutamata majja. Norelle oli arvanud, et see ilmselt mõni väikene valge maja koos aiaga, kuid teda oli vapustus tabanud- vanad olid mingisuguse tondilossi neile ostnud! Tõepoolest, selle elamise ümber keerles palju kuulujutte, väljast oli see väga sünge, kohati ka seest, kuid tegelikult suhteliselt hubane.
Nora oli alati tahtnud kuhugi sarnasesse minna, mitte kolida, kuid kui arvestada vaadet, mis tema toast paistis, oli tüdruk toreda koha endale saanud. Millegi pärast oli Norelle kindel, et seal kummitab. Filmides oli enamasti sellised kohad tonte täis. Kuid eks öösel näis.
Unelusest äratas teda lähedalt kostuv karjatus. Ajanud jalad alla, jooksis ta kiirseti sinnapoole ning põrkas kokku oma õega, kes ühest ruumist välja jooksis. Norelle kiikas tuppa, avastades tühjuse, kui just mitte arvestada süütut rotti ja laest alla rippuvaid ämblikuvõrke, mis langesid nagu vanikud.
„ROOOTTT!” kriiskas Amanda mööda koridori keerdtrepist alla joostes, paistes olevat täielikuspaanikas. Nora itsitas lõbusalt ning sulges ukse. Tüüpiline Amanda- kardab ämblikke, rotte ja igasuguseid kahjutuid loomi või putukaid. Täielik blondiin pealekauba.
Viitsimata oma tuppa tagasi minna, järgnes ta õele ning pärast mõneminutilist ekslemist jõudis ta lõpuks saali, sealt edasi salongi. Ka see oli rohekates toonidesja opitanud mustade kardinatega ning nagu raamatukogus, ei puudunud hiiglaslik ja uhkete nikerdustega kamin. Simsi kohal rippus kohalikku maastikku kujutav maal. Tugitoolis istus paanikas 13-aastane Amanda. Tema oli täielikult isasse- blondid juuksed, rohekassinised silmad, peened ning kõrgid näojooned ja pikad sõrmed. Ainult sportlik kehaehituse, nagu ka Norellel oli, ta emalt saanud. James proovis oma naissoost koopiat rahustada, andes talle suhtkuvett juua, tema abikaasa Kathleen aga tuhnis ühes kastis, sättides asju paika. Arthurit polnud kusagil näha.
„Sinu kastis on õues „Nora” all. Nojah, Arthur kirjutas sinna ‚nohikpunk’ peale, arvates, et siis sa leiad oma asjad kiiremini ülesse. Vabandust sellepärast” lausus ema korraks kastide varjust ülesse tõustes. Temalt oligi Norelle oma välimuse saanud. Ainuke erinevus ema ja tütre vahel oli see, et Susanna juuksed oli pähklipruunid nagu tema silmadki. Neid turtsatas ning pööras kannapealt ringi, suundudes välisukse poole. Kuid paratamult pidi ta võitlema tundega, et keegi nähtamatu jälgis teda.
***
„Hemingway, Rowling, Ravenwolf..” pomises Norelle, tõstes nimetatud kirjanikega raamatud eraldi hunnikutesse. Enne ärasõitu oli ta kõik korralikult tähestiku järjekorda pannuks, kuid paistis, et need olid sõidu aeg segamini jäänud. Oma riiuli oli ta juba ammu ülesse pannud ning kaks pikka osa olid ka täidetud.
Ta ringutas mõnusalt, vaadates hetkeks aknast välja. Oma ehmatuseks avstas ta, et õues on juba kottpime. Norelle jättis raamatud sinnapaika ja tõusis oma kangetel jalgadel püsti, sirutades end jällegi. Kaks tundi raamatute sorteerimine andis märku. Ta võttis lisavalgustuse maas ja asetas selle kapile, jättes hommikuks maha päris suure segaduse.
Pilk kellale ütles talle, et aeg on alles varajane- 20.25. Talle tuli meelde päevik sahtlis ning puht uudishimu pärast tahtis ta seda uuesti avada. Kiire tõmbega oli sahtel lahti, Norelle kõhuli ennist puhtaks klopitud voodi peal ja päevaraamat tema ees, võttes seekord esimese lehe lahti.
1890, märts
Tervitus! Mina olen noorhärra Marcus de Chaville, McKinnenite suguvõsast ja selle maja ainuõiguslik pärija. Natuke probleeme võib see tuua, kuid need elab üle. Ah, sa küsid, miks ma päevikut pidama hakkasin? Mul lasub lihtsalt nii palju muresid, et ma tunnen, kuidas ma aegamisi pikali vajun. Midagi on vaja välja elada. Päevikukaane vahele panin ka enda pildi, niisama igaks juhuks. Ma loodan, et keegi seda päevikut lugema ei hakka, aga lõppu jätan ma vist ikka paar tühja lehte. Nii igaksjuhuks...
Edasi läks ainult lendlev ja unistava jama tüdrukust nimega Rebecca ja kurjast isast. Lõppu oli kirjutatud nimi Marcus. Automaatselt uuris Norelle seda kohta, kus pidi pilt olema ning harutas neljaks keeratud paberi lahti. Tüdruku suu vajus Marcuse portreed nähes kergelt lahti.
Noormehe juuksed olid tumedad, poolpikad ja kelmikalt lokkis, tema säravad pruunid silmad andis armsa, veidike viltuse pilgu, sirge nina ja naeratuseks kaardunud suu, kõrged põsesarnad ja kuninglik hoiak lisasin vunki juurde. Riides oli ta muidugi oma ajale vastavalt ning toetus õrnalt raudrüüle. Kas kunstnik oli teda ideaalselt kujutanud või oli asi selles, et Norellele hakkas Marcus koheselt meelima?
Muigega keeras ta selle kokku tagasi, olles üksikasjad meelde jätnud, milleks kuigi kaua aega ei kulunud. Selline nägu lihtsalt jäi mällu. Päeviku juurde tagasi pöördudes uuris ta käekirja. Ühtlene, veidike paremale kaldu, kahtlemata sulega kirjutatud. Tekstist paistis, et noorhärra oli mõtlemisega oma ajast ees. Kulmu kortsutades keeras ta teise kaanepoole lahti ja avastas sealt mingi libeda lehe. Kui Nora sealt nimetissõrmega üle tõmbas, tundis ta kerget surinat.
Mõtlikult tõmbas ta sõrme tagasi. Niipalju kui ta raamatuid oli lugenud...ei tekitanud miski temas imelikumat emotsiooni, kui teise päeviku lugemine. Ja ka rikkumine. Aeglaselt võttis ta laual oleva pastaka, kõhkles hetke, ning kirjutas sinna: Norelle.
Sõnad haistusid.
„Mida!?” sosistas Nora, olles kergelt öeldes pahviks löödud. Talle tuli meelde ühes raamatust loetud koht, kus inimesele päevik vastu kirjutas. Kuid paistis, et siin seda ei toimu, ainult haistus.
Tere, Norelle! Mina olen Marcus de Chaville. Mis sind minu päeviku juurde toob?
Kui tütarlaps oli enne vapustatud, siis nüüd ei saanud seda võrreldagi eelmise korraga. See oli praegu niii ühe raamatu moodi, mille nimi talle kohe meelde ei tulnud. JA se oli kõige veidram asi, mis ta kunagi näinud oli. Kuid siiski kirjutas ta veidike vabiseva käga vastuse, tundes end täiesti tobedalt:
Ma leidsin selle öökapi pealt. Vabandust, et ma kohe sisse kirjutasin.
Ärevalt vaatas ta, kuidas sõnad kustusid ja otsekohe kerkisid asemele uued nagu oleks need keegi kirjutanud.
Pole midagi. Ma olen sind maja peale näinud.
Sa oled vaim?
Kui nii saab öelda, tuli puiklev vastus. Norelle aimas midagi, ning samal hetkel tuli talle ka meelde, mis raamatus ta oli sarnasest suhtlemisest lugenud- Harry Potteris, kui Harry rääkis Riddle nõiutud päevikuga.
Nõiutud päevikuga!
Kuidas ma sinuga praegu rääkida saan? Ma mõtlen, et kas see päevik on kuidagiviisi nõiutud või oled sa praegu siin? Nora tahtis ainult oma kahtlusi eemale peletada, kuid järgnev vastus polnud just kõige vastutulelikum:
Kahjuks ma ei saa veel öelda. Minu ajal toimusid siin kohutavad asjad. Ja mina olin neist ühe tunnistajaks. See mulle saatuslikuks saigi.
Norelle vangutas pead, talitsedes vaevu oma uudishimu. Kuid siiski viis ta teema mujale.
Mul on kahju. Kui küsida võib, kes on Rebecca?
Pikk vaikus.
Rebecca... Rebecca oli minu armsam. Meie liit oli sobimatu, nagu Andy ütles. Tema süü läbi ta suri. Tundus, nagu oleks tindi peale üks pisar kukkunud, kuid see võis ka vabalt meelepete olla. Jah...mu isa sai sellest teada. Ta oli pehmelt öeldes raevus, et ma „mingi talutüdrukuga minema tahtsin joosta”.
Kulmu kibrutades vaatas Norelle sõnu, mis tema ees olid. Nagu ta oligi aimanud, Marcus oligi üks küllatki õrnahingeline kutt, tõenäoliselt ka romantik. Laused kustusid ning ilmusid uued:
Homme, Norelle, saad sa kõik teada. Ja päevik sulgus iseensest. Kergelt väriseva südamega pani ta selle öökapile ning hammustas huulde, mõeldes Marcuse sõnade üle järele.
Ning mõtlemine läks märkamatult üle unenäoks.
