Ühes metsas

[Sandra Wilson]

Sandra muigas, kuid pööritas siis silmi. "Sulle on jäänd mulje, et ma tahan ennem Girtsu kui sinuga kohtuda?" küsis ta Marcuselt, mõeldes, et nii valet muljet ei saand ta ometi jätta. Mitte et ta ei oleks tahtnud Girrut näha, aga tegelikult ta ju põhimõtselt kartis Girtsu. Nähes kuidas Marcus Girrut jalaga lõi astus Sandra reaktsioonist sammu taha poole, kuid tundus et Marcus sai tänu sellele ainult haiget. "Ja see oleks väga tore kui Te(rõhk) homme ka tuleks. Kus kokku saame?" lisas ta jäädes Marcuse vastust ootama.

[Marcus Decor]

Marcus turtsatas lõbusalt ja sõnas rahulikult, kui Giredor urises pahaselt: ,,Ära kutsu Giredori hellitus nimedega. Ta võtab seda, kui solvangut. Ja sa tahadki teda näha ju.'' Ta muigas rahulikult edasi ja kehitas siis õlgu. ,,Ma ei tea... Kell kolm pärastlõunal, samas kohas?'' küsis Marcus kulmukergitusega ja vaatas Sandrat.

[Sandra Wilson]

Sandra turtsatas samuti ning mõtles mis hüüdnime ta siis öelnud oli. Ta oli selle ilma mõtlemata öelnud, niiet ta täpselt ei teadnud, millist paljudest hüüdnimedest mille ta siin paari tunniga välja oli mõelnud, ta kasutanud oli. "Hmh, ma ei saa ju teda koguaeg Giredor'iks hüüda. Ma hakkan niikuinii kogemata talle ikkagi Girts või Girru ütlema" ütles Sandra muigega ning noogutas siis nõustuvalt. "Oleme kokkuleppind" sõnas ta ametliku tooni matkides, kuid ei teinud ühtegi liigutust ära minemiseks. Ta kavatses vaadata kuidas Marcus ja Girts lahkuvad.

[Marcus Decor]

Marcus muigas ning silmitses Giredori, kuidas see oma pilgu teisele poole viis ning muigas veelgi laiemalt. ,,Olgu, oleme kokkuleppinud.'' Ta läks Giredori juurde ja istus sadulasse. ,,Ära mossita,'' muigas Marcus rahulikult ja lisas siis: ,,Vaid lähme juba!'' Giredor viis oma pilgu korraks Sandrale ja hüppas siis õhku, hakkas tiibi lehvitama ja oli siis varsti kadunud.

[Sandra Wilson]

Ka Sandra muigas. Nähes kuidas lohe 'mossitab' vangutas Sandra kergelt pead. Lohed on peaaegu nagu inimesed.. Ta saatis neid pilguga kuni nad kadusid puude latvade taha. Sandra ohkas kergelt ning läks siis kerge naeratusega näol, Londoni poole edasi.