Peale põgenemist

[Nona Gradette]

Nona mõtles hetke, kaela kord ühele, kord teisele küljele kallutades, et see kangeks ei jääks, "Minu tahtmisest vast palju ei ole.. Pigem oleneb see saatusest," vastas ta lõpuks mõtlikult.

[Rafael Joed]

Rafael noogutas. Varem tahtis tema hullust ka loheratsanikuks saada ning nüüd täitus tema unistus ainult ühe sähvatusega - Lenoraga, keda Rafael üle kõige armastas ja kalliks pidas. Noormees hingas sügavalt sisse ja asetas käe lohe krobelisele nahale ning muigas. ,,Lohed valivad ratsanikke südamest.." sõnas ta pead kallutades.

[Nona Gradette]

Nona ohkas vaikselt, "Südamest.." kordas ta kajana ning ringutas siis kergelt, hetkeks selga puutüvelt eemaldades ja siis taas tagasi selle vastu vajudes, "Aga see on ikkagi saatuse ettemääratus.. Mis otsuseid sa ka ei teeks.. Ikka on elu üks suur ettemääratus," pomises tütarlaps viimaks.

[Rafael Joed]

,,Aga ikkagi seda ettemääratust võib ju pisut muuta . Sa ei saa ju koguaeg minna näiteks otse kuigi ees on teised teed ja sa tahad näiteks paremale või vasakule keerata.. Elu lihtsalt koosnebki valikutest.." seletas Rafael enda arvamust, kuigi ei surunud seda siiski peale.

[Nona Gradette]

Nona viis oma pilgu puudelatvadelt ratsanikule, "Aga iga tee kohta on oma saatus.. Õnnelik või mitte.. Ühel inimesel võib olla neid ka biljoneid.. Biljoneid variante otsuseid.. ja kõige selle taga tuleb ikkagi tema saatus lõpuks vastu," lausus ta pikkamisi.

[Rafael Joed]

Rafael kehitas vaikselt õlgu. ,,Ega jahh , saatus on veidi väga imelik ning sellest aru saada on samuti väga raske.." lausus ta kulmu korraks kergitades ja kallutas korraks pead paremale. ,,Ja ma peaksin samas olema saatusele tänulik, et just mina sain lohemuna.." pomises ta vaikselt ning Lenora urises vaikselt läbi une.

[Nona Gradette]

Nona naeratas hetkeks vaevumärgatavalt. Hetke vaikides silmi sulgenud, et veidikene oma mõtteid korrastada, viis ta pilgu taas puudelatvade poole, "Ahh.. Me oleme niigi hetkel saatusesse mähitud.. Ja mul hakkab vaikselt sellest teemast isegi et pearingi käima," pomises Nona lõpuks.. ja viimase lause veel eriti vaikselt..

[Rafael Joed]

Rafael muigas ning tõusis püsti ja korjas mõned oksad kokku. Need asetanud ühte punti, otsis ta suuremad kivid ja asetas need väikesesse ringi. ,,Brisingr," ütles ta vaikselt ja tuli süttis kohe. Rahulolevalt istus Rafael tagasi Lenora külje alla ja jäi leeke vaatama.

[Nona Gradette]

Nona oli pilgu taas Rafaelile pööranud ning jälgis vaikides ratsaniku tegevust.. Kuni too tule süütas. Kiirelt kulme kergitanud, vaatas tütarlaps küsivalt Rafaeli poole, "Võlukunst?" oli ainukene sõna, mis üle tema huulte küsimusena paotus.

[Rafael Joed]

,,Midagi säärast jah." vastas noormees tundes kuidas tule soojus temani jõuab. ,,Sa võiksid siiski magama jääda, ma äratan su ülesse kui ma minema hakkan," lausus ta Nonat silmitsedes.

[Nona Gradette]

Nona kortsutas hetkeks Rafaeli vastuse peale kulme, kuid otsustas siiski mitte täpsemalt pärida.. Kuuldes aga ratsaniku järgmiseid sõnu, ohkas tütarlaps.. eiteamitmendatkordajuba.. ning noogutas siis lõpuks, "Hästi," pomises ta vastuseks, tundes nüüd, kuidas uni siiski tahtmatult lõpuks peale tikkus. Lõpuks enda pead puujuurtele asetades, nõnda ka pikali heites, sulges tütarlaps silmad, olles just enne seda veel viivuks leeke silmitsenud.

[Rafael Joed]

Rafael noogutas vaikselt ja võttis samal ajal ühe pärgamendi ning kirjutas sellele teraga peale, et nad lähevad Nonaga Galbatorixi lossi. Asetanud kirjakese märgatavasse kohta , jäi Rafael lihtsalt pikutama lohe kõrval ja ootas seejärel, et hommikutund saabuks.

[Nona Gradette]

Nona oli küll ise lootnud, et seda und jätkub kauemaks, kui seda jätkus. Kuid siiski, kui ta silmad avas, võis tütarlaps esimese asjana näha taevast, puudelatvade kohal, mis polnud enam nii tume ja värvus järjest heledamaks, kui päike ärkamiseks valmistus. Järgmisena rändas Nona pilk endiselt magavale Ceciliale ja seejärel Rafaelile ning Lenorale. Viimaks ennast istulike ajanud, kallutas ta kangeks jäänud kaela küljelt küljele.. Ta oli Teirmis siiski vähekene pehmemate asemetega harjunud.

[Rafael Joed]

Rafael viis pilgu ärganud Nonale ning noogutas talle. ,,Me peame kohe minema.. Kui sa tahad süüa siis on marju," lausus ta viibates käega pruunile kotile, kust paistsid välja vaarikad. ,,Aga tee siis natuke kiiresti, otsingud algavad varsti," sõnas ta ning tõusis püsti. 'Lenora, ärka!' sundis ta lohet, kes koheselt silmad avas ja end ringutas.

[Nona Gradette]

Nona tõusis kerge liigutusega püsti. Rafaeli sõnade peale, raputas tütarlaps kiirelt pead, "Hetkelise seisuga mul küll isu ei ole," vastas ta ringutuse saatel.