Vangikoopas

[Kuningas Galbatorix]

Galbatorix kõndis 2 valvuriga koos vangikoobaste treppidest alla ja lükkas vangikoopa ukse lahti. ,,Teie oodake väljas!'' käsutas kuningas valvureid, kes kummarduse saatel lahkusid ja pööras ennast siis Cecilia poole. ,,Ma loodan, et sulle meeldib siin,'' irvitas Galbatorix ja kõndis aeglaselt lähemale. ,,Sest sa jääd siia veel kauaks. Aga nüüd ütle mulle, mida sa nägid enne otsingu ajal!'' Galbatorix vaatas vihaselt Ceciliat ning ta irvitas vihaselt, vaadates kettides olevat kuju.

[Cecilia Brooks]

Cecilia oli just üritanud oma kette lahti võluda ning edutult tõdenud, et need on loitsimiskindlad, kui kuulis eemalt raskeid samme. Juba teades, kes tulemas on, istus tüdruk maha ja manas näole rahuliku ilme.

Ja nagu arvata oligi, seisis Galbatorix peagi tema kongi ees. Kuuldes kuninga küsimust, kehitas neiu õlgu. "Tead, täitsa hubane, peaks mainima. Parem, kui ma harjunud olen," sõnas ta ükskõiksel hääletoonil, vaadates nina kirtsutades vangikoopas ringi. "Veidike pime, aga paras vaheldus." Kuulnud mehe järgmist lauset, kiristas neiu mõtteis hambaid, kuid säilitas väliselt ikkagi selle rahuliku mittemidagi ütleva oleku.

Ja kui Galbatorix jõudis lõpuks teemani, mida Cecilia nii kaua oodanud oli, pöörus ta taas mehe poole, kergitades õrnalt kulmu. "Mida ma nägin? Pimedust. Kui sa oled kunagi minestanud, mida sa kahtlemata ei ole, siis tead, et silme-eest läheb pimedaks. Aga ma olen kindel, et mõni su.. teenritest on nõus abivalmilt sulle seda tunnet seletama," lausus ta rahulikult, pööritades ükskõikselt silmi, näidates iga keharakuga välja, et tema arust on see teema üdini mõttetu. "Mis aga pidustuste edasisse käiku kuulub, kas teine muna koorus?" uuris ta, näidates nüüd oma huvi ka natuke välja. Kui ka teine muna oli koorunud, siis pidi olema maailm lõpule üsna lähedal.

Huvitunult kergitas tüdruk ka teist kulmu ja kergitas oma mõlemat suunurka kergelt, jälgides niimoodi tähelepanelikult Galbatorixi, oodates, mida too tüdruku mitte kuigi koostööalti käitumise peale ette võtab. "Loodetavasti vastab ta vähemalt mu küsimusele," sõnas ta mõttes, teades, et see on niigi palju palutud.

[Kuningas Galbatorix]

Galbatorix muutus järjest vihasemaks ja lõi tugevalt käeseljaga vastu tüdruku põske. ,,Ma tean, et sa midagi nägid ja ma selgitan selle välja! Valvur!'' karjus Galbatorix ja vaatas ukse poole. ,,Mine too mu pudel veritaseerumit. See paneb ta rääkima.'' Ta vaatas uuesti õela irvega Ceciliat ja sõnas vihaselt: ,,Kui sa ei ütle mulle, mida ma teada tahan, siis ma panen su rääkima!'' Ta irvitas ning vaatas, kuidas valvur veritaseerumiga tagasi kiirustas. Kuningas võttis pudeli enda kätte ja avas korgi. ,,Mu mehed said selle mingist Londoni nimelisest linnast, kus üks mees müüs seda. Kahju, et seda nii väha alles on, aga see on väga kasulik ülekuulamistel.'' Ta irvitas ja silmitses Ceciliat. ,,On veel viimaseid sõnu, enne kui sa kõik oma saladused mulle välja räägid?'' küsis Galbatorix irvega ning ootas, et Cecilia midagi ütleks.

[Cecilia Brooks]

Cecilia silmad läksid õudusest pärani, kui ta kuulis sõna veritaseerum. Loomulikult ta t e a d i s, mis see on, aga ta poleks iial uskunud, et Galbatorixil see olemas on. Mitte IIAL. Õnneks vaatas mees ise just sel hetkel eemale, nii et talle jäi tüdruku kimbatus märkamatuks.

"Ma ei joo seda," sõnas Cecilia mürgiselt, jälgides teatava ettevaatlikusega väikest pudelit. Tõsi ta oli. Selle sees oli läbipaistev vedelik, mida jätkus küll ainult ühekordseks kasutuseks. Tüdruk neelatas vaikselt ja pigistas seejärel kõvasti huuled kokku, tundes, kuidas hoobi saanud põsk pingule tõmbub.

Mõttes tänas tüdruk jumalat, et siin, Pärandi maailmas ei osatud sellist võlukunsti. Loomulikult, võlukunst oli vägagi olemas ja Galbatorix veel vägagi ohtlik vaenlane, aga mingi lootus oli. Cecilia oli ju siiski väga vilunud ja osav võlukunsti kasutaja. Seda oli lihtsalt vaja.

[Kuningas Galbatorix]

Galbatorix naeris õelalt ja sõnas vaikselt: ,,Jood küll!'' Ta pani oma käe tüdruku lõua juurde ja pigistas tugevalt mõlemaid näopooli, nii et suu natukene lahti tuli ja kallas pudeli siis tühjaks. Ta vaatas, kuidas Cecilia neelatas ja küsis siis vaikselt: ,,Nii. Ütle mulle kõigepealt, kus lohemunad asuvad!'' Kuningas pani korraks silmad kinni ja avas need, otsustades ennem lohemunade asukohta teada saada.

[Cecilia Brooks]

Tüdruk vihkas ennast. Ta vihkas seda, et ta olemas oli. Kuid veel enam vihkas ta seda, et ta oli seal metsas Galbatorixi kätte langenud. Ja natuke vähem vihkas ta seda inimest, kes sellisele kurjamile veritaseerumit müüs. Tüdruk lihtsalt pidi neelatama, sinna ei olnud midagi parata.

Niisiis olid järgmised tema minutis veel hullemad, kui tavapärased võitlused. "Ära ütle talle, ära ütle talle, ära ütle talle!" käis tüdruku peas monotoone hääl. Kuid millegipärast Cecilia lihtsalt ei tahtnud seda kuulata. Seepärast ütles ta vaikselt koha, kus kõige vähem munasid oli ja mis kõige halvemini peidetud oli. Ta pidi vähemalt ennast tänama, et ta kõik munad erinevatesse paikadesse peitnud oli. "C-Carvahallis, sügavale maa alla peidetud," sõnas ta, sees käimas endiselt võitlus, millest üks hääl keelas tal seda öelda.

Kuigi Cecilia juba teadis, mis küsimus järgmiseks tuleb, lootis mingi osa temast ikka, et seda ei tule, et mees jääb selle küsimusega rahule ning kaob, et munad võimalikult ruttu üles leida. Ja siis on veel võimalus, et need ei kooru kellelegi. Pealegi, kas ta kavatses uuesti loheratsaniku otsimise peale vaeva näha? Alles siis meenus talle, et mees ei olnudki ta küsimusele vastanud. Ohates fokuseeris tüdruk taas oma pilgu Galbatorixile.

[Kuningas Galbatorix]

Galbatorixi irvitus muutus suuremaks ning küsis siis: ,,Kus see täpne sissepääs on?'' Kuningas kortsutas kulmu ja küsis siis veel: ,,Ja mida sa enne otsingu ajal nägid?'' Kuningas irvitas veelgi laiemalt, jäädes vastust ootama.

[Cecilia Brooks]

Cecilia avas taas suu, kuid sulges selle siis. Ta ei teadnud, kuidas mehele munade asukohta täpsemalt selgitada. "Seal, kus," sõnas ta lõpuks, "kolm kaske kokku saavad." Paremini ta seda sõnastada ei suutnud. Ta oligi selle koha sellepärast valinud, et oleks võimalikult raske teistele öelda. Arvatavasti oli Cecilia kunagi minevikus siiski veritaseerumi taolise probleemiga arvestanud.

Järgmine küsimus. Tüdruk vangutas pead, ta ei jõudnud enam eriti kaua neile küsimustele vastata. "Emn," sõnas ta ebamääraselt, kortsutades laupa ja üritades võimalikult hästi nägemust meenutada. Peagi sulges neidis silmad - üks pool temast kahetsemas, et ta ei oska seda koomataolist seisundit esile manada, nagu haldjad - ja meenutas. "See oli nagu.. nägemus. See poiss, noormees, kellele punane muna koorus.. Ta ei ole lihtsalt loheratsanik. Ta on.. midagi enamat." Tüdruk peatus, mõeldes jälle natuke, kuidas seda seletada.

Natukese aja pärast avas ta silmad ning naeratas võidukalt. "Ta on mina!" hüüatas ta rõõmsalt, arvates arvatavasti, et see on küllaltki loogiline lause. Vähemalt tema jaoks. Ja võib-olla ka tema surnud venna jaoks.

[Kuningas Galbatorix]

Galbatorix irvitas ning sõnas võidurõõmsalt: ,,Valvur!'' Ta ootas kuni valvur sees oli ja sõnas irvega: ,,Võta 11 meest ja hakka kohe Carvahalli poole minema! Niipea, kui sinna jõuad otsi ülesse kolm kaske, mille tipud on koos! Tapke kõik, kes teid peatada üritavad, või lihtsalt ette jäävad!'' Valvur tegi kummarduse ja kadus siis mööda treppe ülesse poole. Galbatorix pöördus uuesti Cecilia poole ning küsis edasi: ,,Mis mõttes ta on sina? Ja ütle mulle teised lohemunade asukohad, sest ma ei usu, et kõik on Carvahallis!'' Galbatorix irvitas ja ta mõtles, tervest loheratsurite armeest, kes temale kuuletusid.

[Cecilia Brooks]

Cecilia ohkas kergelt, kui kuulis käsklusi, mis kongi valvurile anti. Tüdrukut see väga ei huvitanud, kuigi.. tema enda teadvus hakkas aina enam vastu punnima. Kuulates Galbatorixi järgmist küsimust pahvatas neiu lihtsalt naerma.

"No sõna otseses mõttes. See poiss. Ta saab minna kõikidesse maailmadesse, nagu mina! Ta on Rändur. Oeh, kui palju kasu see talle toob. Viia sõnumeid ühe maa vastikult kurjamilt teise maa kurjami kätte, nii et mitte miski teda ei ohusta," lausus ta, nagu oleks see iseenesest mõistetav. Kuuldes aga järgmist küsimust, pidi ta natuke mõtlema.

Cecilia lasi peas läbi kõikide munade asupaiga ja avas juba suugi, kui mõju äkitselt kadus. Mõelnud natukene, avas ta jälle suu ning lausus: "Selle sama lossi all. Viis tükki." Kiirelt naeratades jäi ta hajevil oleva pilguga lage jõllitama, oodates, kas mehele sellest piisab, või peab ta vajalikuks veel midagi küsida.

[Kuningas Galbatorix]

Galbatorix hakkas õelalt naerma. ,,Rändur?'' küsis Galbatorix naerdes ja sõnas irvega: ,,Tore! Nüüd ma saan teisi maailmu enda võimu alla võtta, ilma et keegi mind peataks.'' Kuningas tajus, kuidas nõiajoogi mõju kadus ja karjatas vihaselt. Ta lõi uuesti tüdrukut vastu nägu ja keeras siis selja, lahkudes ruumist. ,,Ma tahan, et ta oleks ööpäeva ringselt rangeima kaitse all ja kui ta kettidest lahti pääseb tapke ta!'' sõnas Galbatorix vihaselt valvurile ning lahkus vangikoobastest.

[Cecilia Brooks]

Cecilia karjatas vihaselt, taibates, et oli just kahe lohemuna asupaiga reetnud. Kollase ja hõbedase, tema ühtede lemmikute. Hambaid krigistades tõstis ta pea ja jälgis Galbatorixi lahkumist. "Kui sa arvad, et nemad mind tappa suudavad, siis.." sõnas ta vaikselt, ohtlikul sosinal.

Seejärel, kui mees oli vaateväljast ja kuuldekaugusest kadunud, alustas Cecilia taas oma tööd kettide kallal, mis teda seina küljes kinni hoidsid. "Muidugi, lihtsam oleks sein õhku lasta," nentis ta mõttes, jäädes rusutult seina jõllitama.

[Kuningas Galbatorix]

Galbatorix tuli võidurõõmsa naeruga trepist alla ja käskis valvuril ukse avada. ,,Me leidsime munad!'' irvitas Galbatorix Ceciliale näkku. ,,Ja need on vääga ilusad peaks mainima.'' Ta naeris uuesti võidurõõmsalt ja küsis siis: ,,Oled valmis teiste asukohti ütlema?'' Kuningas kortsutas vihaselt kulmu ja silmitses rändurit.

[Cecilia Brooks]

Cecilia vaatas vihaselt uksi, mis avati ja kust see tuttav mees sisse astus. "Ei," sisises neiu küsimule vastuseks, vidutades silmi ja turtsatades valjult. Natukese aja pärast sülitas ta lihtsalt Galbatorixi poole. "Hoia must eemale!" hüüdis ta, tahtes, et mees kohe lahkub. Ta oli nii lähedal seal välja pääsemisele. Ja nüüd tuli see kuningas ja venitas siin aega, nii et Cecilia ei saanud oma plaani teostada.

Vihaselt vaatas tüdruk meest ning turtsatas vaikselt, vandudes mõttes valusat kättemaksu.

[Kuningas Galbatorix]

Galbatorix lõi veel kord Ceciliat ning sisises vihaselt. ,,Ära muretse väike plika! Varsti saan ma omale veel veritaseerumit ja siis sa ütled mulle teiste munade asukohad.'' Ta osutas käega kettidele ja pomises midagi iidses keeles, nii et ta loheratsaniku märk hakkas hõõguma, muutes ketid 2 korda tugevamaks. ,,Ma tulen veel tagasi,'' sõnas kuningas vihaselt ja lahkus vangikoopast.