Loheratsaniku otsingud.

[Rebecca de Frenetico]

Rebecca, kes oli juba veidi varem koos teiste Galbatorixi 'austajatega' kohale tulnud, ei astunud esimese hooga ettepoole. Tydruk j2lgis kulm veidi kortsus teisi minejaid ning alles peale nii umbes viit noort, l2ks ta ka ise nende juurde. Nyyd oli tal ka veidi parem pilt sellest rahvamassist, kes siin k6ik kohal oli. Tema pilk peatus nii m6nelgi haldjal, kellest yksikud talle isegi veidi tuttavad tundusid, kuid l6puks viis ta selle ikkagi tagasi Galbatorixile, j22des j2rgmisi juhtn88re ootama.

[Kuningas Galbatorix]

Galbatorix ei teinud Ceciliast väljagi, vaid vaatas naeratades rahvast. ,,Hakake ettepoole tulema!'' käskis ta laia naeratusega eespool olijaid ja inimesi hakkasj ärjest tulema ja minema. Galbatorix vaatas kulmkortsus, kuidas muna mitte kellegile ei koorund ja sõnas siis naeratusega Josephile: ,,Noh, noormees. Sinu kord. Astu ette ja pane oma käed munale!'' Ta osutas oma käega siledale lohemunale laua peal ning jäi ootama.

[Joseph G. Zabini]

Joseph vaatas huviga kuidas inimesed kordamööda munade juurde läksid ning siis nende juurest tagasi tulid. Kuulnud aga, et Galbatorix ütles Joshile et nüüd on tema kord, võpatas haldjas märkamatult ning kõndis siis esimese, lilla muna juurde. Ta asetas käed munale kuid midagi ei juhtunud. Noormees, olles veidi pettunud sellest et muna ei koorunud, kuid näol siiski põnev ilme, kõndis ta punase muna juurde.

Ta asetas käed sellele ning ootas veidi, kui midagi ei juhtunud hakkas ta juba käsi munalt ära võtma, aga siis hakkas muna aeglaselt kooruma. Ehmatusest vajus noore haldja suu lahti ning ta jälgis muna koorumist. Kas oli tõesti võimalik et tema on järgmine ratsanik? Mõne hetke pärast pistiski punane lohe enda pea munast välja...


^{OT: õõ haige postitus suht aga elab üle.}

[Cecilia Brooks]

Cecilia oli kõigi teiste jaoks täiesti pahameelt tulvil, kuid mõttes pidas ta hoopis ühe võõra haldjaga vestlust. See kõik oli mõnesmõttes isegi kergelt koomiline. "Loheratsanik?" küsis ta mõtetes, suutmata esialgu üllatust varjata, "Mis ajast sina loheratsanik oled? Ma ei ole sind kunagi näinud. Milline su lohe on? Ja mis veel tähtsam, mida sa SIIN teed?" Jõud, mis noore neiu häälest kostis võis küllaltki hirmutav olla, kuid tüdruk ise ei hoolinud sellest. Sel hetkel oli kõige tähtsam, et võõras loheratsanik, nagu ta väitis ennast olevat, pidi siit kaduma. Tüdruk küll ei teadnud, kuidas see võimalik oleks, aga see oli esmatähtis.

Alles mõne hetke pärast pööras ta tähelepanu taas teistele, vaadates nüüd esimest noort, kes muna juurde astust. Sedapuhku oli tegemist lilla ja tumepunase munaga. Cecilia jõllitas kordamööda munasid ja noorukit, lootes kogu südamest, et midagi ei juhtu. Et munad jäävad selliseks, nagu nad on. Ja kui noormees esimest muna puudutas ning paari sekundi pärast oli kõik sama, ohkas neidis, püüdes ennast rahustada. Kuid teine muna oli veel ees.

Tüdruk jõllitas kätt, mis muna poole sirutus ja hoidis hinge kinni, teadmata, kas ta veel rohkem sellist pinget lubab. Ja sel hetkel, kui võõra haldja käsi muna puudutas, langes tüdruk minestanult maha, silme-ees keerlemas tuhanded pildid - kõik kurjatoovad ja hirmutavad neiu jaoks.

[Rafael Joed]

'Jah, loheratsanik. Mu lohe on helerohelist värvi!' vastas ta mõtetes. 'Ma tulin vaatama kes on järgmine ratsanik!' lisas ta veel ja viis pilgu noormehele, kes puudutas muna ja seejärel tuli Rafaelile tuttav stseen. Lohe tuli munast välja. ,,Tule,"pomises Rafael ja tõmbas Meridithi varrukast enda juurde.

[Kuningas Galbatorix]

Galbatorix vaatas, kuidas muna koorus ja ta naeratus muutus järjest laiemaks. Ta pani oma käe noormehe õlale ja naeratas laialt. ,,Tubli. Ma saadan sind lossi eluruumidesse ja ühinen varsti sinuga.'' Ta osutas kahele valvurile, käskides neil Joseph lossi viia ja pani siis teise muna lauale. Ta märkas silmanurgast, kuidas Cecilia kokku kukkus ja sõnas 2 teisele valvurile: ,,Viige ta vangikoobastesse ülekuulamiseks!'' Galbatorix vaatas rahva poole, oodates järgmist julget noorukit.

[Meridith Sinlare]

"Ei, lõpeta ära," sisistas Meridith."Teine muna on ju veel alles!" Ta rebis ennast lahti ja läks tagasi järjekorda. Vihaselt puhisedes vaatas ta korraks Rafaeli ning siis lohemuna laua peal. See oli nii ahvatlev, et neiu ei suutnud vastu panna. Ta sõnaotseses mõttes värises ootusärevusest.

[Rafael Joed]

Rafael keeras selja ja lahkus rahva suminast, liikudes otse linna taha, kus ta Lenorale selga istus. 'Me peame olema valmis. Meridith võib osutuda järgmiseks ratsanikuks, siis me peame ta ära viima kiirelt!' seletas ta lohele plaani.Lenora noogutas:'Kui ta saab.' lisas ta omaltpoolt kuivalt ja jäi ootama, olles valmis lendama.

[Joseph G. Zabini]

Joseph suunas pilgu Galbatorixile ning märgates kuninga laia naeratust, kergitas ta samuti enda suunurki ja kuulas Galbatorixi ära, silmis austust väljendav pilk kuninga vastu. Kui kaks valvurit haldja lossi eluruumidesse pidid viima, võttis uus ratsanik ruttu oma lohe sülle ning kiirustas valvuritega kaasa, lossi poole.

[Kuningas Galbatorix]

Galbatorix vaatas juba pahaselt, kuidas noorukid järjest tulid ja läksid, tulid ja läksid. Galbatorix ohkas ja sulges korraks silmad ning avas need siis uuesti. ,,Järgmine!'' hõikas kuningas ükskõikselt ja vaatas, kuidas Meridith lähemale tuli. ,,Kiiremini, mul pole terve päev aega!'' käsutas Galbatorix tüdinud häälel ja silmitses tüdrukut.

[Meridith Sinlare]

Meridith südame põksudes astus lähemale. Ta vaatas Galbatorixile otsa ning pööras pilgu lohemunale. Lõpuks oli see hetk saabunud. Lohemuna oli kenat violetset värvi ning sädeles päikse käes. Mer sirutas käe, et lohe muna puudutada. Ta puudutas seda sõrme otsaga ja...

[Kuningas Galbatorix]

Galbatorix vaatas minut aega lohemuna ning midagi ei juhtunud. ,,Järgmine!'' hõikas kuningas ükskõikselt ja viipas käega, et Rebecca tuleks ning ootas, et Meridith lahkuks.

[Meridith Sinlare]

Meridith läks pettunult tagasi rahvasumma. Ta oli nutu äärel, ent rahva ees ei söandanud ta pisaraid valada. Mööda tühje tänavaid kõndides mõistis ta, et arvatavasti polnud saatusel seda varuks. Ta ohkas sügavalt ning läks läbi linnaväravate ja kadus.

[Rafael Joed]

Linnast pool kilomeetrit eemal astus lohe Meridithi poole. ,,Ma näen, et saatus ei naeratanud sulle... Istu peale," lausus ta oma haldjasõbrale kui lohe tema ees peatus ning laskus nii madalale, et tüdruk saaks peale ronida. Rafael aga oli valves, et teised ei näeks lohet.

[Meridith Sinlare]

Meridith noogutas mornilt ning ronis sadulasse. Ta teadis, et unenägu, mida ta Harjangus nägi, tähendaski seda. Ta silitas Lenora soomustatud kaela ja ohkas. Lohe saamine oli ta lapsepõlve suur unistus, mis vahepeal jäi unustuste hõlma, end ärkas siis, kui ta Rafaeli lohet nägi. "Tule nüüd," hüüdis ta Rafa'le.